Lasteaiakasvataja valus pihtimus: «väike tüdruk küsis: kas ma olen poiss või tüdruk?»

Kõiki lapsi tuleks kutsuda “sootult”, poisid saavad kleiti kanda ja Astrid Lindgreni raamatud visati minema, sest seal räägitakse meestest ja naistest – poistest ja tüdrukutest. 

See on reaalsus Lõuna-Rootsis asuvas lasteaias. “Ühel päeval sosistas väike tüdruk minule kõrva: “Kas ma olen poiss või tüdruk?”, kurvastab kasvataja Anna (nimi muudetud).

Kui Anna* läks tööle rootsi keelt kõnelevasse lasteaeda kaks aastat tagasi, siis sai ta tõsise šoki. Kui pisike tüdruk nägi teda, ning tüdruk tuli ja näitas oma uut liblikaga särki, mille peale Anna oli öelnud: “Oh, kui kena!” -Kuid ta ei oleks tohtinud seda öelda. Koheselt tuli tema juurde üks teine ​​kasvataja ja ütles, et ta ei tohi lastele öelda kunagi, et see on tore või armas.

Anna püüdis mõelda, kuidas ta edasi end väljendab, kuid varsti sai ta uue keelu: kui ta ütles mõnele lapsele “poiss” või “tüdruk”!

– “Sa ei tohi lapsi seksuaalselt määratleda,”ütles kolleeg Annale.

Seda öeldi ka siis, kui Anna kavatses lugeda lastele raamatuid. Töötajad olid võtnud raamatu ja tõmbasid maha mehe ja naise, tüdruku ja poisi, ning kirjutasid asemele lihtsalt “ta”.

Kuid ka sellest ei piisa.

“Ühel päeval, kui me mänguasju puhastasime, viskasid kolleegid ära kõik Emili ja Pippi raamatud” sõnas Anna.

Kui ta küsis miks seda tehti, siis vastuseks tuli, et raamatutes ei olnud sooliselt neutraalseid inimesi. Anne lisas, et koolieelne raamaturiiul on täis lasteraamatuid, mis sisaldavad selliseid teemasid nagu transseksuaalsus ja homoseksuaalsus.

Lasteaias sisendatakse juba kahe-aastastele, et tüdruk võib armuda tüdrukusse ja poiss poissi. Õpetaja isegi küsib 2-aastaselt lapselt otse: “Kes sa oled armunud?”. Väike poiss sattus segadusse ja vastas: “oma legosse”, ütles Anna.

“Legodest rääkides on see üks väheseid mänguasju, mida Anna sõnul aktsepteeritakse tema rühmas. Nukke pole seal olnud nii kaua, kui kaua ta seal on töötanud ja hiljuti läksid rühmast välja autod ja rongid,” ütles ta.

“Kõik, mis on jäänud, on riided. Ühel päeval oli üks poiss selga pannud tuletõrjeülikonna,” räägib Anna.

“Kas sa tead, et sa saad ka kleiti kanda, kui soovid?” seletas üks õpetajatest tuletõrjeülikonnas poisile.

“Aga ma ei taha kleiti, ma tahan seda,” vastas poiss.

“Kuid sa tead, et sul on imeilus kleit?” Jätkas pedagoog.

– Ma ei saa aru, miks lapsi peaks sundima. Anna sõnul võiksid lapsed kanda seda, mida nad tahavad.

Anna ütleb, et ka mõned vanemad, ei kasuta enam perekondade teooriat,  selles pole süüdi ainult meie töötajad.

“Ühel päeval ütlesin poisile, et su ema on siin. “Ma ei ole nende ema, ma olen lapsevanem,” kurjustas ema.

Anna selgitab, et töötajad ei tohi öelda enam”ema ja isa”, vaid peab ütlema “vanem”, kuna lapsel võib ju olla kaks samasoolist “vanemat”.

Anna teatab ka seda,  et lasteaiast on välja aetud “lumememm” ja “Jõuluvana”. Ka need on asendatud sooliselt neutraalsete sõnadega.

Naine ei suutnud lasteaias enam edasi töötada ja ta tuli tulema. Ükspäev ütles üks tüdruk talle, et „täna olen ma poiss”. Mõne aja pärast küsis seesama tüdruk: „Kas ma olen tüdruk või poiss?” Kasvataja vastas selle peale: „Sa oled tüdruk.”

ALLIKAS:

Genusdagis slängde alla böcker om Pippi och Emil

Alla barn ska kallas för “hen”, pojkar pressas att bära klänning och Astrid Lindgren-böcker har slängts i normkritikens namn. Det är verkligheten på en kommunal förskola i södra Sverige. – En dag viskade en flicka i mitt öra: “Är jag en pojke eller flicka?”, berättar en av barnskötarna på förskolan.

Kommenteeri