AVALIK KIRI EESTI PÄEVALEHE JA DELFI PEATOIMETAJALE URMO SOONVALDILE, 1. osa

@Roosa Udu

0
265

Härra peatoimetaja!

Pöördun Teie poole paari aasta taguse vahejuhtumi pärast, mis puudutas mind isiklikult väga sügavalt ja millest pole ma tänaseni üle saanud. Iga kord, kui sellele mõtlen (õnneks ei juhtu seda liiga sageli), tunnen hinges valusat torget tehtud ülekohtu pärast.

Enne kui asun juhtumit lähemalt selgitama, esitan Teile kohe oma küsimused, millele ma küll vastust ei looda saada, kuid võin end lohutada teadmisega, et vähemasti on need välja öeldud.

Kui Delfi on oma kommenteerijate jaoks välja töötanud reeglid, millest tuleb kinni pidada, et kommentaar ilmuda võiks, siis mina tunnen huvi, kas lisaks neile eksisteerivad veel mingid salajased ettekirjutised, mida kommenteerijate eest varjatakse?

Kui selliseid reegleid ei eksisteeri, kas ei peaks siis moderaatorit, kes oma suva järgi kustutab ettenähtud nõuetele vastavaid kommentaare, ei peaks nimetama omavolitsejaks ja võimu kuritarvitajaks?

Milline on peatoimetaja seisukoht, kas oma volituste piire ületanud töötaja tuleks korrale kutsuda? Vahest peaks sellelaadsetele juhtumitele vaatama ka sõnavabaduse aspektist? Seda enam, et oma kommentaariumit avades tunnistas Eesti Päevaleht seal kirjutavad inimesed teatud määral oma kaastöötajateks, kes löövad kaasa ajakirjanduse piiride avardamisel.

Või jääb peale hoopis moderaatorite seisukoht, kes ei paista kommenteerijaid üldse inimesteks pidavat? Nad nagu ei kujutakski ette, et iga postituse taga on konkreetne inimene, kelle jaoks on iga reeglitele vastava kommentaari põhjendamatu kustutamine paras moraalne šokk, piltlikult öeldes vastu suud löömine. Vaimne terror – kui soovite.

Aga nüüd konkreetse juhtumi juurde. 11. novembril 2016 ilmus Eesti Päevalehes ajaloolase Olev Liiviku artikkel „1950. aastal jõuavad repressioonid liiduvabariigi võimu- ja vaimueliidini“, milles anti põgus ülevaade 1950. aasta traagilistest sündmustest Eesti kultuurielus. Kuna ka minu perekonda tabasid need repressioonid väga valusalt (sellele juhtumile on pühendatud terve peatükk raamatus „Kultuurigenotsiid Eestis“), siis puudutas see tema mind väga isiklikult. Ehkki ma polnud EPLOs kommenteerinud tervelt poolteist aastat, otsustasin seekord siiski kommentaariumis sõna võtta.

Olen seda perioodi oma käe peal uurinud. Ajalooarhiivi materjalide põhjal valmis mul ülevaade ENSV Kirjanike Liidu parteiorganisatsiooni koosolekust 19.-20. aprillil 1950. Selles kirjutises on osaliste jutt autentne, pärit koosoleku protokollist. Omalt poolt täiendasin seda iroonilisevõitu vaherepliikide, märkuste, tähelepanekute, hinnangute ja analüüsiga.

Leidsin, et minu kirjatöö sobiks hästi täiendama ning näitlikustama Olev Liiviku artiklit, lisades sellele konkreetsust ning aitaks lugejal aimu saada tolle aja ahistavast õhkkonnast, kus isegi andekad inimesed olid sunnitud kaasa lööma alatus mängus, mis alandas nende inimväärikust. See, mida pakkusin, oli tükike ehedat ajalugu, pilk hirmuühiskonna absurdsustele. Sissevaade ühiskonda, kus ideoloogilised kupjad jagasid hoope valimatult paremale ja pahemale ning iga inimene pidi ise vaatama, kuidas selles hullunud maailmas ellu jääda.

Loomulikult ei pannud ma lugemiseks välja kogu tööd, vaid ainult katkendi, lootuses, et see äratab kaaskommenteerijais huvi selle traagilise ajastu ning tollaste valikute vastu. Kuna EPLO ühe kommentaari maht oli limiteeritud 4000 tähemärgiga, tükeldasin valitud katkendi paraja pikkusega juppideks. Et võiksite aimu saada, millega oli tegu, lisan kirjale tekstinäite, mis mahtus kolme kommentaari ja mille moderaator pidas vajalikuks kustutada. Lõplik saldo kujunes tema jaoks positiivseks, ta rookis välja tervelt 80% minu kommentaaridest. Mille alusel jättis ta alles need 20%, jääb mulle selgusetuks – ehk lõppes parasjagu tolle inimese tööaeg?

Nagu öeldud, omavad selle aasta sündmused minu jaoks sügavat isiklikku tähendust, sest repressioonide roosk lõi segi meie pere elu pikkadeks aastateks. Ent too aeg omab laiemat tähendust ka kogu meie ühiskonnale. Inimestel on õigus teada, mis toimus, kui lootusetu ja troostitu oli elu, mil suurküüditamise järel võeti ette meie kultuuriinimesed, et murda neid vaimselt ja füüsiliselt.

Üleolev suhtumine tollastesse traagilistesse sündmustesse alandab meid inimestena, produtseerides ühiskonnas kalkust ja arrogantsust. Aga just sellisena ma moderaatori omavoli kogesingi. Nüüd küsin Teie kui peatoimetaja käest – kui aktsepteeritav on taoline tegevus? Kas annate sellele oma heakskiidu?

JÄTA VASTUS

Please enter your comment!
Please enter your name here

Palume hoiduda kommentaaridest, mis sisaldavad sõimu, ropendamist, laimu, solvanguid, mõnitamist, mõttetusi ja halvustamist.

(!) NB! (!)

  • Iga kommenteerija vastutab oma kommentaari sisu ees.
  • Teata kindlasti toimetusele sobimatust kommentaarist
  • Rahvuslane.ee ise ei toimeta kommentaare. Artiklile lisatud kommentaari eest vastutab kommentaari autor, kes on ühtlasi ka selle kommentaari avaldaja.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta ühegi kasutaja poolt lisatud kommentaari ega selle sisu eest.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta oma kodulehel olevate lugejakommentaaride sisu ja õigsuse eest, kuid omab õigust vajadusel need kustutada.