Carmen Pritson-Tamme: „Meie riik ei ole kunagi olnud nii lõhestatud, kui ta hetkel on!“

0
2449
Foto: Facebook

Saatejuht Carmen Pritson-Tamme jagab sotsiaalmeedias emotsionaalset kirja, mis on pühendatud saja-aastasele Eesti Vabariigile:

Palju õnne kallis Eesti Vabariik. Sa oled saanud juba 100 aastaseks.
See on ilus number. Sada kannab endas palju arukust ja kogemusi, mida jagada edasi tulevastele põlvedele. Sada on müstiline number, mis kannab endas ühe põlvkonna algust ja lõppu. Sada on ühe inimese pea küündimatu vanus. Ühele väikesele riigile aga ilus algus….Kallis Eesti…siit tuleb minu kiri Sulle Sinu sünnipäeval.

Kallis Eesti, sa oled loonud meile võimalused armastada, hinnata ja kaitsta seda maad. Me oleme seda teinud alati suure austusega oma ema ja isa sünnimaa ees. Sinu ees.
Oli aegu, kus noored poisid jätsid oma kodud, oma lapsed ja tormasid kaitsma seda maad, seda hinge, seda rahvast.
Sinu inimesi.

Paljud neist ei tulnud enam kunagi koju. Nad hukkusid lahingus ja nende kehad visati suurde tundmatusse auku. Maa võttis nad vastu ja pakkus neile viimast lohutust. Sinu maa.
Kui minu vanavanaisa Siberisse küüditati, siis ta ei jätnud maha mitte ainult kogu oma teadlikku elu vaid ka kõik oma mälestused. Tuli, millesse visati tookord tuhandete inimeste mälestusi hävitas ühe põlvkonna jäljed.
Sinu jäljed.

Kui minu vanaisa oli vaid 13 aastane, siis ütles tema ema talle:“ Kusagil on üks väike maa, see on Eestimaa. Sinu tervis on üsna halb, sest toitudes väiksena vaid naadisupist ja nõgese leotisest ei andnud sulle suuri võimalusi terveks jääda. Mine ja otsi üles enda sugulased!“ Seda öeldes surus ta vanaisale pihku tükk leiba ja pisut raha. Ta kallistas teda viimast korda teadmises, et ta ei näe poega enam mitte kunagi. Poiss peitis end ühte loomavagunisse ja teekond tagasi koju võis alata. Ta ei teadnud kuhu ja kelle juurde ta läheb. Kas ta üldse kohale jõuab. Ta teadis vaid üht. See on maa, kuhu kuuluvad tema juured.
Sinu juured.

Jõudnud Eestisse leidis vanaisa enda sugulased ja talle võimaldati kooliharidus. Soov olla osake sellest maast ja rahvast tegi temast tollel ajal ühe austatuima inimese Otepääl. Tema nimi oli Edgar Pritson. Teda huvitas Sinu ajalugu, Sinu kultuur,
Sinu traditsioonid.

Olles vaid 38 aastane suri vanaisa. Tema süda seiskus. Lahkudes jäi temast maha kaks tütart. 13 aastane Õie ja 10 aastane Karin. Üks teekond sai läbi. Unistus, kuhu poole pürgida aga jäi. See oli unistus loomisest. Unistus paremast ühiskonnast, kus ei ole enam kibestumist ega vihkamist. See perekond unistas vabadusest…hingelisest vabadusest. Kus naaber ei hinda ja kommunistlik partei ei otsusta. Kallis Eesti, see oli pikk ja vaevaline teekond. Mäletan hästi seda päeva, kus paljud minu sõbrad koos oma vanematega rajooni bussiga Tallinna poole sõitsid, et osaleda Balti ketis. See oli päev, kus me hingasime kõik ühes rütmis. Inimesed ronisid katustele ja karjusid…Vaba Eesti! Vaba Eesti. See oli Sinu nimi. Sina Eesti olid meie ühine unistus.

Kui see unistus täitus, siis seisis Sinu rahvas silmitsi karmi väljakutsega. Saada hakkama. Olla ISE tugev. Me pingutasime. Aastaid nuputasime ja kompasime piire. Me lõime alusmüüre tulevastele põlvedele. Sinu Riik tulgu, Sinu tahtmine sündigu…nii see juhtuski…me võitsime! Koos tähistasime uute aegade algust. Ikka ja jälle kogunesime laululava alla, et Sulle hümni laulda. Sinu hümni.

Täna 27 aastat hiljem koguneme me ikka vahest laululava alla, et laulda. Et tunda seda tunnet, mida tundsime siis. Et tunda koosolemise tunnet. Ühte hingamine, ühte laulmine, ühte tundmine on see, mis meid laulukaare all seob. Tollel hetkel oleme me üks. Sinuga üks.

Kallis Eesti, Sinu inimesed hoiavad alati üksteisel käest kinni. Me ei ole kunagi kartnud ega kahelnud endi võimes jääda püsti. Täna on meil aga see hirm olemas. Meie riik ei ole kunagi olnud nii lõhestatud, kui ta hetkel on. Usust ja lootusest on saanud võimuvõitlus. Sinu rahvas on pöördunud Sinu poole nii lauldes kui palvetades, et See maa jääks. Et See rahvas kestaks.
Sinu rahvas

Me hoiame kõrvu kinni iga vastuvõetud uue seaduse ees ja suleme silmad, kui taas mõni ema oma lapse hukkumisest Tartu-Tallinna maanteel peab kuulma. Ma ei taha sulle kurta, sest meil on alati olnud ka raskeid aegu aga armas Eesti…mitte kunagi ei ole riik astunud võitlusesse enda rahva vastu. Me elame hetkes, kus Sinu rahvas ei ole enam riik. Meie oleme publik ja valitsus on riik. Sinu riik.

Kallis Eesti, meie peres kasvab kaks poissi. Ma kinkisin nad Sulle, sest iga laps on kingitus oma riigile. Sina annad neile kunagi võimalused luua oma pere ja kasvatada üles oma lapsed. Sina lood talle võimalused uskuda endasse ja oma unistustesse. Sina oled osake nende loost…ajaloost.
Sinu ajaloost

Kallis Eesti, sünnipäevade puhul soovitakse ikka palju tervist ja õnne. Ma soovin sulle palju tarkust juhtida seda riiki ja seda rahvast nii, et me ei kaotaks eneseväärikust. Et me ei peaks enam lõhkuma peresid saates vanemaid Soome suunas. Need on meie inimesed ja nad tahavad elada kodus.
Sinu kodus.

Et meie lapsed ei tunneks enam nälga, sest nende ainuke võimalus saada sooja toitu on tasuta koolilõuna. Et nende vanemad ei uputaks oma muresid viinapudelisse vaid säilitaksid usu iseendasse. Et arstiabi oleks kättesaadav kõigile. Et vanurid ei oleks jäetud hooleta. Et kõik, kes käivad tööl saaksid väärilist tasu ja lapsed ei peaks kannatama korrumpeerunud kohtusüsteemide tõttu. Kas seda kõike on pisut palju paluda? Ei, sest see ongi MEIE UNISTUS. See on unistus SINUST.
Palju õnne Eesti.