Harri Kingo: Uus ajastu: “Ma vihkan!”

Harri Kingo, ajakirjanik

0
1631

Uus ajastu: “Ma vihkan!”
—-
President nullis oma vihkamise avaldusega ära esmaselt just liberaalide endi ühe suurema kepphobu, millel nad on pikalt ratsutanud ja oma oponente süüdistanud. Sisuliselt andis president oma ühe erakonna ja selle pooldajate vihkamisest teada andmisega vihkamisele rohelise tule. Seda nii meie poliitikas kui laielmalt meie ühiskonnas. Sest mõelgem – kui see kõige viimane isik ja institutsioon, kes võib endale vihkamist lubada – president – juba avalikult ennast vihkajaks kuulutab, noh… Siis võib igaüks vihata, keda ta just tahab. Ja sellega on kõik ok. Kui president tohib, siis tohime me kõik! Sest ei saa olla, et president tohib vihata, aga rahvas ei tohi. Absurd!

Ma olen kindel, et kui Kaljulaid saaks, ta võtaks oma sõnad praegu tagasi, sest sellisele avaldusele ei ole õigustust. Vihkamisele ei ole õigustust, seepärast. Kaasinimeste vihkamine on otsene ja ehe kurjus. Teatada üle maailma, et tema kui president vihkab… Oh jah. See on ikka päris pretsedenditu! Aga tegu on tehtud – tõde on välja öeldud.

Kirjade järgi on president meie riigis ja ühiskonnas see isik ja institutsioon, kes peaks olema erinevate poliitiliste jõudude ülene. Peab olema lausa nende kohal. Nii on ta nende tasakaalustaja, vastuolude kõrvaldaja, erimeelsuste siluja, rahu ja kooskõla garant nii riigis kui ühiskonnas. Ta peab olema eetiline majakas. Aga… ta vihkab. Ta peab õigeks vihkamist. Lausa nii õigeks ja õigustatuks, et ta deklareerib seda kogu maailma ees!

Taustadest.

Olles osa Euroopast oleme me osa kristlikel väärtustel põhinevast kultuurist. Ning erinevalt islamist, kus armastatakse vaid omasid ja vihatakse teisi, ei ole kristlikus kultuuris vihkamisele kohta. Sest kristliku kultuuri aluste aluses – Jeesuse õpetustes – ei ole vihkamisele kohta. On kohta vaid armastusele.

Jah, kristlus on lääne kultuuriruumis suuresti marginaliseerunud, seda on asendamas jumalata humanism. Kuid ligimese armastuse nõue liikus kristluse taandudes edasi humanistikusse maailmavaatesse. Just humanismiga põhjendatakse ju kõikvõimalike vähemuste sallimist, mille tahes tolereerimist, väetimate abistamist, isegi massimigratsiooni. Nagu kristlusele, nii ka humanismile on vihkkamine võõras ja välistatud.

Nüüd selgus, et kogu see humanistlik sallivuse ja tolerantsuse deklareerimine on olnud vaid butafooria, näivus, pettus, vale. Nende deklaratsioonide taga peidab ennast alasti vihkamine, alasti kurjus.

Valel on see omadus, et vale ei püsi. Kuigi Kaljulaidi vihkamise avaldust oli raske ja halb lugeda, on parem teada tõde: sallivus ja tolerantsus – liberaalide ideoloogiline lipp, arusaamade kese ning tegude õigustus – on prügikasti visatud. Masti on tõmmatud vihkamise lipp kirjaga “Ma vihkan!”

Uus ajastu: "Ma vihkan!"—-President nullis oma vihkamise avaldusega ära esmaselt just liberaalide endi ühe suurema…

Posted by Harri Kingo on Laupäev, 20. juuli 2019

JÄTA VASTUS

Please enter your comment!
Please enter your name here

Palume hoiduda kommentaaridest, mis sisaldavad sõimu, ropendamist, laimu, solvanguid, mõnitamist, mõttetusi ja halvustamist.

(!) NB! (!)

  • Iga kommenteerija vastutab oma kommentaari sisu ees.
  • Teata kindlasti toimetusele sobimatust kommentaarist
  • Rahvuslane.ee ise ei toimeta kommentaare. Artiklile lisatud kommentaari eest vastutab kommentaari autor, kes on ühtlasi ka selle kommentaari avaldaja.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta ühegi kasutaja poolt lisatud kommentaari ega selle sisu eest.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta oma kodulehel olevate lugejakommentaaride sisu ja õigsuse eest, kuid omab õigust vajadusel need kustutada.