Ilmunud on „Rahvusliku Teataja” oktoobrinumber

0
252

http://rahvuslikteataja.ee/ikoonid/RT87.pdf

„Rahvuslik Teataja” on paberkandjal igakuiselt ilmuv parteipoliitiliselt sõltumatu ühiskondlik-poliitiline alternatiivmeedia väljaanne. Alates 2015.a algusest ilmub kaheteistkümnel  A3 leheküljel. Ühes lehenumbris on keskmiselt 25–30 erinevat artiklit nii päevakajalistel kui ka majanduslikel teemadel.

Kodulehel: rahvuslikteataja.ee on esitatud viimaste lehenumbrite esimesed leheküljed, kust võib leida iga numbri lühikese sisukokkuvõtte.

Enama huvi korral saab „Rahvuslikku Teatajat” tellida toimetuselt: stuvsta@hot.ee, kui see ei õnnestu siis helistada:  51 903 374 või kirjutada HATTO/78201 VELISE.

Sama soovi ja ka teiste küsimustega võib ühendust võtta meie levijuhtidega:

TELLIJATE NIMEKIRJA EI OLE ARVUTIS. SEE ON TEADA VAID TOIMETUSELE. LEHT SAADETAKSE TELLIJATELE ÜMBRIKUS.

Artiklinäide oktoobrikuu Rahvuslikust Teatajast:

Teine pensionisammas – lahatud

Kui kapitalistid nägid, milline hea teenimisvõimalus on riigil makse kogudes, siis soovisid nemadki lüpsipeost osa saada. Korrumpeerunud rumalate poliitikute abil seega õnnestus. Nagu poliitikud, otsustasid ka pankurid äravõetava raha eest „rumalale rahvale“ midagi lubada – lubasid maksta pensioni. Selline oli väga lühidalt praeguse pensionisüsteemi sünd, mida kutsutakse pensionifondideks, Eestis pensionisammasteks.
„Suursüdmus“ leidis aset USA-s, kust sellised satanistlikud rakendused tavaliselt maailma laiali lähevad.
Kahjuks läheb asjaosalistel meelest, mis on pank. Pank ei ole hoolekandeasutus ega „mittetulundusühing“, nagu seda mõnikord on riik (vähemalt paberil), vaid rahanduses toimiv kasumittootev äriline eraettevõte. Kui ta midagi teeb, siis selle arvestusega, et sellelt võimalikult palju kasumit teenida.
Meedia eksitab vaeseid inimesi rängalt, kui väidab, et tegu on „säästmise“ ja/või „kogumisega“ teise pensionisambasse. Selle tõestus on lihtne ehk ka arusaadav.
Kui te midagi säästate või kogute, siis saate oma sääste või kogutud vara kasutusele võtta. Kas te saate ka teise pensioni sambasse kogutut (või esimesse või kolmandasse) kasutusele võtta vajaduse korral. Ei saa. Järelikult te pole säästnud ega kogunud vaid lihtsalt selle raha pangale ära andnud lubaduse vastu, et pank (miks mitte elektrilevi või prügiveofirma) hakkab kunagi (kauges) tulevikus teile pensioni maksma.
Muidugi kulub aastakümneid enne kui keegi sealt samba seest hakkaks midagi saama.
Nähtavasti ilmneb selline külg asja juures, et suurem osa saavad ja mõned ikkagi ei saa. Neile lihtsalt ei anta, ei maksta ehk ei maksta välja pensionit, mida nad on „kogunud“, kui laenata ametlikku keelepruuki. Rahanduses tegutsev äriline eraettevõte nimega pank keeldub maksmast. Kui keegi keeldub tasumast seda, milleks  kohustab seadus, siis saab kohtu poole pöörduda. Meie noor pensionär sammub pea püsti uljalt kohtumajja, et oma „kogutud“ pension kätte saada, lisaks kohtukulud ja kahjunõue. Saabub järgmine ime – uskumatu lugu. Meie kangelane kaotab kohtus, ei või olla. 30 aastat tagasi on teinud risti valesse lahtrisse. Ta kaevab otsuse edasi ja kaotab jälle. Jne. Lõpuks on läinud kõik säästud ja kinnisvara ja pensionit, mida eluaeg on maksnud ehk „kogunud“ ikka pole. Saabub postiga koju väga ilus ümbrik pangalt (sambalt), milles on voucher – ühekordne tasuta enesetapumasina kasutamiseluba. Korrumpeerunud poliitikud on vahepeal seadustanud eutanaasia, nagu nad omal ajal (aastakümneid tagasi) seadustasid kohustusliku rahamaksmise pankadele.
Kui eelpool kirjeldatu tundub kellegi jaoks kummaline väljamõeldis, siis nähtusele on igati maine ja väga lihtne seletus olemas. Kuidas see oli „Ockhami habemenoa printsiip“ – kõige lihtsam seletus on kõige tõenäosem: mitte ainult pankurid vaid ka advokaatide ja kohtunike kari tahab rikkaks saada ja hästi elada. Eks tahavad nemadki (rahva) lüpsipeost osa saada. Rootsi vanasõna ütleb: „Ühe surm on teise leib“ (rootsi k „Den enes död är den andres bröd“).
Muidugi kui selliseid õnnetuid, „kõigest ilma jäänuid“ saab piisavalt palju olema. (Kuigi ükski meedia neist ei räägi, ei näita ega kirjuta, kui just Rahvuslik Teataja ei ole päris leheks saanud) Ja üldse saab piisavalt palju olema, kes sealt samba seest tahavad raha saada, sest sama rahvastiku olukord, millega põhjendati mainitud „pensioni reformi“ aastakümnete eest, jõuab pankadeni. Kui saajaid on rohkem, kui sinna maksjaid, siis läheb sammas või pank ise pankrotti – mürts! Keegi ei saa enam midagi.
Mees läheb koeraga jalutama ja otsitakse igalt poolt: maalt, merelt ja ilmast, mitte kuskilt ei leita ja lõpuks istub kodus õunapuu all. Kõik käisid mööda ja sinnapoole – s.o õunapuu poole ei vaadanud keegi. See on sama tark seletus, nagu et pank hakkab tulevikus pensioni maksma. Kõik lahutavad käsi nagu ahvid loomaaias: raha ei ole, raha on kadunud, keegi ei tea, kuhu raha kadus, üks mees teadis, aga meest enam ei ole. Süüdi ei ole keegi. Mees ehk oli, aga teda enam ei ole.
Ilmselt ei ole siinkirjutaja ainus, kes arvab, et midagi sellist võib juhtuda. Siit tulenebki samba vabatahtlikuks muutmine, et poliitikutelt vastutus võtta ja panna see õnnetute endi peale – ise valisite, ise maksite ja ise jäite ilma.
Kui Eestis minnakse näilise vabatahtlikkuse teed, et leevendada tulevast „katastroofi“ ja võimalikku vastutust selle eest, siis Rootsis valivad samuti kõik sambaid ehk fonde, ainult selle vahega, et kes on targem ja midagi ei vali, satub riiklikku fondi ehk sambasse. Riik – ühiskond peab tagama, et õnnetu saab… Ikkagi midagi saab, mitte vähemalt voucheri. Kuid seegi võimalus võib osutuda vaid pettekujutuseks.
Kui pank kogub raha, siis arvestusega, et ei pea seda tagasi maksma või suurt osa sellest. Selleks on kaks võimalust, kas sambast rahatahtjad on saamise ajaks lakanud olemast või raha on lakanud olemast. Uue Maailmakorra  edenedes ei ole esimeses võimaluses midagi erilist. Kui esimene võimalus ei edene piisava kiirusega, siis lakkab olemast raha. Õigemini kaotab oma väärtuse, muutudes sedavõrd odavaks, et pangal ei ole raskusi oma lubadusi lunastada. Ainult õnnetu pensionär saab selle raha eest, mille eest sisse makstes oleks saanud auto või isegi maja, nüüd vaid pätsi leiba. „Veneetsia (Vabariigi – toim) rahaühik, tukat oli mitte lihtsalt kulla alusel, vaid oligi kullast, kindla prooviga. Tundmatu oli inflatsioon.  /-/  Kurss püsis sama 600 (!) aastat“ (Jaan Hatto, „Kuhu kadus Eesti demokraatia?, kirjastus Matrix 2011, lk 44.))
Tulemuseks on nii ühte- või teistpidi vaesuses vaevlevate vanurite hulgad, kes olid tööeas maksnud (ja mitte vähe), et saada pensioni, kuid ei saa seda ikkagi.
Tegelikult üks poliitkeenius („k“ ei ole siin kirjaviga) eesti meedias tunnistas sellise olukorra tekkimise ohtu. Tegu saab olema ühiskondliku ja poliitilise probleemiga, sest loodetavasti on õnnetutel nende ühiskondlikud õigused alles, et otsustajatelt selgitust nõuda.
Kõik hoiavad pead kinni – kuidas see võis juhtuda!? Aga, mis keeniustel sellest. Nemad on selleks ajaks oma elu jõuka ja austatud mehena ära elanud – austusavaldustega mahagi maetud. „Après nous le déluge!“ (eesti k „pärast meid olgu või uputus!“).
Valitakse selliseid petiseid, sest mängitakse kiiksu(de)le, mis on neile vahepeal värdjasmeedia abiga mitmel erineval viisil tekitatud.
Ei saa välistada, et „katastroof“ toodab või hakkab tootma iseennast. Pankadele ei saa maksmata jätta, veel vähem neilt makstud tagasi nõuda, sest nad ähvardavad õudse lõpuga, mida eelpool kirjeldasime. Otsustajatele jääb üle seda ainult edasi lükata ja maksta. Vabatahtlikuks muutmine võib olla üks meeleheitlik pääsetee, mis püüab mainitud sundseisu leevendada ja pankadel on juba „harjad punased“, kui kuulevad vabatahtlikuks muutmisest. Värdjasmeedia lainetel ei jõuta neid „kahjusid“ ette lugedagi, kui pangad ei saa enam nii palju raha õnnetutelt maksjatelt kui praegult. Õnnetus on hoopis see, et neile üldse maksma hakati. See tuleks ausalt välja öelda!
  JAAN HATTO
Foto nr 1: Tuleviku pensionär sukeldumas oma pensionisamba järele
Foto nr 2:  Enesetapumasin – tulevikutoode, millele ennustatakse suurt läbimüüki. Milline peab olema siis see tulevik?

Järgneb reklaam


 

JÄTA OMA VASTUS

Palun sisesta oma kommentaar!
Palun sisestage oma nimi siia

Palume hoiduda kommentaaridest, mis sisaldavad sõimu, ropendamist, laimu, solvanguid, mõnitamist, mõttetusi ja halvustamist.

(!) NB! (!)

  • Iga kommenteerija vastutab oma kommentaari sisu ees.
  • Teata kindlasti toimetusele sobimatust kommentaarist
  • Rahvuslane.ee ise ei toimeta kommentaare. Artiklile lisatud kommentaari eest vastutab kommentaari autor, kes on ühtlasi ka selle kommentaari avaldaja.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta ühegi kasutaja poolt lisatud kommentaari ega selle sisu eest.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta oma kodulehel olevate lugejakommentaaride sisu ja õigsuse eest, kuid omab õigust vajadusel need kustutada.