„Meie, eurooplased, oleme kristlased” -Viktor Orbáni pöördumine

0
327

Viktor Orbáni võimas kõne tuletab meile meelde, mis on ristiusu kaitsmisel Euroopas kaalul.

  • Toimetaja märkus: Peaminister Viktor Orbán edastas selle algselt 27. detsembril 2017.

Me ootame kristliku maailma suurt festivali: meie Issanda Jeesuse Kristuse sündi. Vaikses ootuses tõstame silmad üles, vabastame end igapäevaelu muredest ja meie hinge horisont avaneb. Selles erilises õhkkonnas saame kokku võtta möödunud aasta ja mõelda veel kord oma eeloleva aasta ülesannete olemusele maailmas.

Olenemata sellest, kas tunnistame seda või mitte, elame meie, eurooplased, kultuuris, mis on korraldatud kooskõlas Kristuse õpetustega. Siinkohal võin tsiteerida Ungari varasema peaministri József Antalli tuntud sõnu: “Euroopas on isegi ateist kristlane.” Meie, ungarlased, peame end õigustatult kristlikuks rahvaks. Meie emakeel, mille kaudu oleme tegelikkust mõistnud ja kujundanud, ei ole seotud ühegi teise Euroopa rahva omaga. Sellel on ka väärtuslikud tagajärjed.

Mihály Babitsist (toim. Ungari luuletaja) tõttu teame, et ungari vaim sündis siis, kui meie idamaade tegelane kohtus lääne kristliku kultuuriga. Ja võime lisada, et see oli ungari maailmapildi ja mentaliteedi allikas. Kuid see on põhjustanud ka palju raskusi, mõistmatust, üksindust ja aeg-ajalt ka meie ümber olevate inimeste võõraste tunnete tundmist. Sellegipoolest on tuhat aastat meie kristlik olemus ja elav usk hoidnud meid Euroopa südames. Sellepärast jääme oma emakeele kultuurile truuks tänapäevani ja oleme uhked selle üle, et meie rahva panus Euroopa tõusule on meie rahva saavutused aastatuhande jooksul.

Püha Markuse evangeeliumi kohaselt on Kristuse teine ​​käsk „Armasta oma ligimest nagu iseennast.“ Kristuse käsust on Euroopas tänapäeval palju räägitud. Seda kasutatakse selleks, et noomida meid selle eest, et kuulutame end kristlaseks, samal ajal kuulutades, et me ei taha, et Euroopasse asuksid miljonid inimesed teistelt mandritelt – ja et me isegi keeldume neid sisse lubamast.

Kuid see käsk koosneb kahest osast ja meie süüdistajad on teise osa unustanud: peame armastama oma ligimest, aga peame armastama ka iseennast. Enda armastamine tähendab ka aktsepteerimist ja kaitsmist kõigega, mis kehastab seda, mis me oleme ja kes me oleme. Enda armastamine tähendab, et me armastame oma riiki, oma rahvust, perekonda, Ungari kultuuri ja Euroopa tsivilisatsiooni. Nendes olukordades on meie vabadus – Ungari vabadus – avanenud ja võib ilmneda aeg-ajalt.

Sajandeid kujundas meie elu teadmine, et Ungari vabadus oli ka Euroopa vabaduse tagatis. Just selle missioonitundega olime Ottomani vallutamise ajal oma pinnasel – just see teritas luuletaja Petőfi ja tema mässuliste labasid ning just see pidas Pesti päid üles. Meie põhiseaduses öeldakse: “Oleme uhked, et meie kuningas Saint Stephen ehitas Ungari riigi kindlale alusele ja muutis tuhande aasta eest meie riigi kristlikuks Euroopa osaks” ning “me tunnustame kristluse rolli rahvuse säilitamisel”.

Oma identiteedi piiride tõmbamisel tähistame kristlikku kultuuri kui uhkuse ja tugevuse allikat. Kristlus on kultuur ja tsivilisatsioon. Just selles elame. Põhimõte pole see, kui palju inimesi kirikus käib või kui paljud palvetavad tõelise pühendumisega. Kultuur on igapäevaelu reaalsus: kuidas me üksteisega räägime ja käitume; kaugus, mida hoiame üksteisest ja kuidas me üksteisele läheneme; kuidas me siia maailma siseneme ja kuidas me selle jätame. Euroopa inimeste jaoks määrab kristlik kultuur meie igapäevase elu moraali. Piiriolukordades annab see meile võrdlusaluse ja kompassi. Elu vastuolude keskel näitab kristlik kultuur meile teed. See määrab meie arusaamise õiglusest ja ebaõiglusest, meeste ja naiste suhetest, perekonnast, õnnestumisest, tööst ja aust.

Meie kultuur on elukultuur. 

Meie lähtepunkt – meie elufilosoofia alfa ja oomega – on elu väärtus, väärikus, mille iga inimene on Jumalalt saanud. Ilma selleta ei saaks me hinnata inimõigusi ja sarnaseid tänapäevaseid kontseptsioone. Seetõttu kahtleme, kas suudame seda teistel alustel üles ehitatud tsivilisatsioonide ellu eksportida.

Euroopa elu põhielemendid on nüüd rünnaku all. 

Nüüd on oht Euroopa elu enesestmõistetavale olemusele: need asjad, millele ei tohiks olla vajadust põhjalikult mõelda, vaid mille üle tuleb vaid tegutseda. Kultuuri põhiolemus on see, et kui see pole enesestmõistetav, kaotavad meie inimesed oma tugipunktid: ühel pole jalataldu ja teisel pole midagi, mille vastu oma kella või kompassi kontrollida. Sõltumata sellest, kas me käime kirikus või mitte, või kui, siis millises me käime, ei taha me olla sunnitud tähistama jõule tõmmatud kardinate taga, et mitte kahjustada teiste tundeid.

Me ei soovi, et meie jõuluturud ümber kujundataks, ja kindlasti ei taha me, et peaksime taganema konkreetsete tõkete taga. Me ei soovi, et meie lapsed jäetakse ilma püha Nikolause, jõuluvana ja jõuluinglite rõõmudest. Me ei taha, et meid ülestõusmise pühadest röövitaks. Me ei soovi, et meie usupidusid ja tseremooniaid kummitaks ärevus ja hirm. Me ei soovi, et meie naisi ja tütreid ei austataks uusaastaööl rahvamassil.

Meie, eurooplased, oleme kristlased. 

Kõik see on meie oma ja nii me elame. Siiani oleme pidanud loomulikuks, et Jeesus sündis, suri ristil meie eest ja tõusis siis surnuist üles. Meie jaoks on meie religioossed festivalid enesestmõistetavad ja ootame, et need annaksid tähenduse meie igapäevaelule. Kultuur sarnaneb inimese keha immuunsussüsteemiga: seni, kuni see töötab korralikult, ei märka me seda isegi. Nõrgenemise korral muutub see meie jaoks märgatavaks ja oluliseks. Kui fotodelt on ristid, kui inimesed püüavad eemaldada risti paavst Johannes Paulus II ausammast, kui nad püüavad muuta seda, kuidas me oma pidusid tähistame, siis harjutavad kõik õigesti mõtlevad Euroopa kodanikud viha ja vaenuga. See kehtib ka nende kohta, kelle jaoks kristlus – nagu Gyula Juhász hiilgavalt ütles – on “lihtsalt paganlus püha veega”.

Täna on rünnak suunatud meie elu ja maailma alustaladele. 

Euroopa immuunsussüsteem on tahtlikult nõrgenenud. Nad ei taha, et me oleksime sellised, kes me oleme. Nad tahavad, et meist saaks midagi, milleks me ei taha olla. Nad tahavad, et me seguneksime teisest maailmast pärit rahvastega ja et protsess sujuks, tahavad nad, et me muutuksime. Jõuluküünalde valguses näeme selgelt, et kristliku kultuuri rünnaku korral üritavad nad ka Euroopat kõrvaldada. Nad tahavad meie käest võtta meie elu ja vahetada selle millegi vastu, mis pole meie elu. Vastutasuks praeguse elu eest saavad nad paljutõotavat uut ja valgustatumat. See on aga utoopia: mitte päris elu olemus, vaid destilleeritud abstraktsest, teoreetilisest keerukusest. Utoopiad on unistused: potentsiaalselt imelised, ja seetõttu ahvatlev. Kuid nad on täpselt nii sidusad, läbimatud, varjatud ja mõttetud kui unenäod. Neis ei saa elada ega neist juhinduda.

Me ei saa väita, et kristlik kultuur on täiuslikkuse tipp. 

See on täpselt kristliku kultuuri võti: oleme teadlikud ebatäiuslikkusest, sealhulgas omaenda ebatäiuslikkusest; kuid oleme õppinud sellega elama, sellest inspiratsiooni ammutama ja sellest tõuke saama. Seetõttu oleme sajandeid, eurooplased, püüdnud maailma paremaks muuta. Ebatäiuslikkusega kaasnev kingitus on see, et meile antakse võimalus end paremaks muuta. Need, kes lubavad ilusat, uut, segatud maailma, tahavad nüüd seda võimalust meilt ära võtta. Nüüd tahavad nad ka hävitada kõik, mida peame tulevastele põlvedele säilitama; meie kohustus seda teha tuleneb teadmisest, et kui meie esivanemad seda pärandit hoidsid, valasid verd, et seda meie jaoks säilitada.

Ehkki see fakt oli mõneks ajaks unustatud, kuuleme tänapäeval üha sagedamini, et kuuskümmend aastat tagasi tähistasid Euroopa Liidu asutajad teekonda: nagu Robert Schuman ütles, on Euroopa on kristlik või tal pole enam midagi. 2017. aasta on Euroopa riikidele esitanud ajaloolise ülesande. Euroopa vabadele rahvastele ja vabade kodanike poolt valitud riikide valitsustele on antud uus ülesanne: me peame kaitsma kristlikku kultuuri. Me peame seda tegema mitte selleks, et teistele vastu seista, vaid selleks, et kaitsta ennast, oma perekondi, oma rahvust, oma riike ja Euroopat, “kodumaa kodumaa”.

2017. aastal nägime ka seda, et Euroopa riikide juhid lähenevad ülesandele erineval viisil: on neid, kes ütlevad, et seda probleemi pole olemas; teised usuvad, et see on edasiminek ise; ja ikkagi on teised asunud alistumise teele. On ka neid, kes istuvad käed rüpes ja ootavad, et keegi teine ​​nende jaoks selle probleemi lahendaks. Ungari tuhandeaastane ajalugu tõestab, et me pole sellised. Me kulgeme teistsugusele teele. Meie lähtepunkt on alati olnud see, et meil on õigus oma elule. Ja me oleme seda õigust kaitsnud alati, kui meil on selleks olnud jõudu. Sellepärast oleme aastaid töötanud Ungari tugevdamise nimel, et see saaks lõpuks taas oma jalgadele seista.

Mis puutub 2018. aastasse, siis võime öelda, et nii kaua kui meie valitsus riiki juhib, töötame arukalt, rahulikult, kuid kompromissitult, tagamaks, et meie kodumaa jääks kristlikuks kultuuriks ja Ungari riigiks. Ja teeme kõik endast oleneva, et Euroopa jääks euroopalikuks.

 Soovin kõigile häid jõule.

Allikas: Rmx.news

JÄTA OMA VASTUS

Palun sisesta oma kommentaar!
Palun sisestage oma nimi siia

Palume hoiduda kommentaaridest, mis sisaldavad sõimu, ropendamist, laimu, solvanguid, mõnitamist, mõttetusi ja halvustamist.

(!) NB! (!)

  • Iga kommenteerija vastutab oma kommentaari sisu ees.
  • Teata kindlasti toimetusele sobimatust kommentaarist
  • Rahvuslane.ee ise ei toimeta kommentaare. Artiklile lisatud kommentaari eest vastutab kommentaari autor, kes on ühtlasi ka selle kommentaari avaldaja.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta ühegi kasutaja poolt lisatud kommentaari ega selle sisu eest.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta oma kodulehel olevate lugejakommentaaride sisu ja õigsuse eest, kuid omab õigust vajadusel need kustutada.