Roosa Udu: “ROOSA-TÄDI ON TAAS SADULAS!”

0
518

Kui ma plikapõlves veel külakoolis käisin, oli köstrihärral kombeks meid katekismusetunnis näägutada selle pärast, et oleme kõik ühed tuimad inimeseloomad, kes elavad vaid tänasele päevale ega mõtle põrmugi oma hingeõnnistuse peale. Et inimene olla on suur privileeg ning me peame veel tõsist vaeva nägema, et oma inimeseks olemist tõestada.

Me ei võtnud taolist juttu südamesse, sest olime sellega juba harjunud. Teadsime, et päevad pole vennad, järgmisel korral võib köstrihärra olla heas tujus – ja siis võib juhtuda nii mõndagi põnevat. Eriti hoogu läks ta siis, kui hakkas pajatama piiblilugusid, nende peale vajus meilgi suu suurest üllatusest lahti.

Eriti põnevad olid lood meie Õnnistegija imetegudest. Poisse köitis muidugi see juhtum, kui Kaana pulmas vesi veiniks muutus. See asi vääris nende meelest järele tegemist, nii läksidki nad kohe vahetunnis jõe äärde, et seda imetükki järele teha. Loomulikult ei õnnestunud neil vett veiniks muuta, välja tuli ainult lahjavõitu kali. Palju sa sellist ikka larpida jaksad!

Asjast sündis hiljem suur pahandus, sest kogu selle protseduuri käigus oli mõispoiste parv mingil seletamatul kombel jõepõhja vajunud ning köstrihärra pidi seepärast käima ministeeriumis aru andmas, miks ta lihtsaid talulapsi säherduste kahtlaste juttudega hullutab.

Aga ega Kaana pulm olnud ainus Õnnistegija imetegu. Ta käis mööda maad ja ravis haigeid, muutis ausaks ühe tolliametniku, kelle nimi mulle praegu meelde ei tule, ja äratas surnuist üles ühe noore inimese nimega Laatsarus, kes juba mitu päeva oli jõudnud hauas olla.

See viimane sündmus äratas ümbruskonnas suurt tähelepanu. Naabrid voorisid kokku lootuses, et elluärkamise auks korraldatakse suur pidu ja veristatakse vahest mõni lammaski. Kuna kohal viibis ka Õnnistegija, siis tassisid ettenägelikumad külalised kahe vahel pilgeni täis veetoobreid, ilmselt lootsid nad, et võib korduda Kaana pulmas toimunud ime, siis oleks ju kahju, kui asi jääks pidama materjali puudumise taha.

Aga suurt pidu ei tulnudki, pidi köstrihärra meile tunnistama. Vaene Laatsarus oli surmavallast naastes otsekui ringi vahetatud. Ei huvitanud teda inimeste rähklemine ega nende loba. Selle asemel, et kalleid naabreid küpsetatud lambaga kostitada, läks ta hoopis majja sisse, istus pliitasuu ette ja hakkas rehapulki vestma. Kui mõni agaram külaline teda teiste sekka kutsuma tuli, rehmas Laatsarus vaid käega ja ütles: „Sööge teie või mannat, aga jätke minu hing rahule!“

„Mis tal siis viga oli, et sedasi omaette konutama jäi?“ muutusin ma selle jutu peale üpris kurvaks.

„Vat ei tea,“ laiutas köstrihärra käsi. „Ta, sindrinahk, ei rääkinud ju oma teispoolsuses viibimisest midagi.“

Vägisi jäi köstrihärra jutust mulje, nagu oleks ta ka ise seal külaliste seas viibinud, veelähker näpus, sest iial ei või teada, millise nurga tagant võib õnn õuele sõita.

Aga mina pidin pika elu ära elama, et teada saada, miks Laatsarus nii vaikseks jäi. Nüüd võiksin talle mõistvalt õlale patsutada ja öelda nagu parimas telereklaamis: „Ma tean, mida te tunnete!“

Jah, minu veetlevad seltsimehed, nüüd olen ka mina teispoolsuses ära käinud ja mõistan, mida tähendavad sõnad: kui sind pole feisspukis, siis pole sind olemaski. Aga olematusest tagasitulek on üsna traumaatiline asi, mis ka kõige suurema lobamoka suu võib kinni panna. Polegi nagu enam midagi öelda, kõik maine elu näib ju nõnda tühine.

Praegu ei kujuta ma hästi ettegi, et võiksin taas igal hommikul oma kalleid lugejaid uue looga rõõmustada. Mis mul ikka neile öelda oleks, mida varem pole öeldud? Ja kui nähtamatu kaalukoda vaagib kusagil iga su sõna ning võib mistahes mõtte pärast sulle turja karata, siis on tõesti targem pliitasuu ees rehapulki vesta, sest heinaaeg on jälle käes ning ilma hästipulgastatud rehata pole mõtet heinamaale minnagi. Igaühelt tema võimete kohaselt, eksole?

Leppige siis teadmisega, mu kullakesed, et Roosa-tädi on teispoolsusest jälle tagasi, aga vaevalt ta igal hommikul teid rõõmustada jõuab. Ma pean enne meelde tuletama, kuhu ma oma jutujärjega pidama jäin ja kas on üldse paslik seda jätkata, mine tea, mis tagajärgi see endaga kaasa võib tuua.

Nüüd ma siis tean, mida tähendab köstrihärra manitsus, et mul tuleb tõestada, et olen üldse inimene. Just sellega ma viimased nädalad tegelesingi. Aga kuna feisspukil oli mulle vastu seada ainult roboteid ja pakiautomaate, kes ei tea inimeseks olemisest tuhkagi, siis oli suhtlus nendega üsna kurnav. Millist tõendusmaterjali selle kohta küll esitasin, aga ükski ei kõlvanud. Mine tea, vahest kõlbaski, aga ikka jäi väheks, nõuti aina lisa.

Lõpuks päästsid mind kaks dokumenti. Üks oli abielutunnistus, mis tõendas, et polkovnik Udu on mind endale seaduslikuks naiseks võtnud, teine aga personaalpensionäri tunnistus, millega Suur Kodumaa tõendas, et hindab minu teeneid nii kõrgelt, et maksab mulle elu lõpuni leivaraha, millest jätkub ka vorsti ostmiseks. Sellest tõendusmaterjalist piisas, et feisspuki kommjuuniti langetas otsuse: „Ikkagi inimene!“

Ja siin ma siin nüüd olengi! Võtke heaks või pange pahaks.

JÄTA VASTUS

Please enter your comment!
Please enter your name here

Palume hoiduda kommentaaridest, mis sisaldavad sõimu, ropendamist, laimu, solvanguid, mõnitamist, mõttetusi ja halvustamist.

(!) NB! (!)

  • Iga kommenteerija vastutab oma kommentaari sisu ees.
  • Teata kindlasti toimetusele sobimatust kommentaarist
  • Rahvuslane.ee ise ei toimeta kommentaare. Artiklile lisatud kommentaari eest vastutab kommentaari autor, kes on ühtlasi ka selle kommentaari avaldaja.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta ühegi kasutaja poolt lisatud kommentaari ega selle sisu eest.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta oma kodulehel olevate lugejakommentaaride sisu ja õigsuse eest, kuid omab õigust vajadusel need kustutada.