Urmas Reinsalu: oli meedia radikaliseerumise aasta

Urmas Reinsalu, (Isamaa erakond), välisminister

0
460
Fototöötlus: Rahvuslane.ee

Minult küsisid lugejad, et milline on mu hinnang Eesti meediaruumile? Vastan meeleldi!

Praegu arutatakse üksteise võidu, mis Postimehes toimub. Lugesin, et hulga ajakirjanike lahkumise üheks põhjuseks oli ka see, et keegi Postimehe ülemus oli öelnud, et nad pole erapooletud ja see oli mõjunud umbusaldusena. Sellepärast ei oleks maksnud küll töölt ära minna, sest ega nii Postimehe kui teiste suurte meediamajade sisepoliitiline hoiak selle valitsuse suhtes ei ole mitte erapoolik, see on vale sõna, vaid täiesti avalikult vastustavalt võitlev.

Ega siin pole midagi häbeneda, seda tajub ju põlvepikkune poisikenegi, kes lehte loeb!

Seda öelnud, rõhutan ma üle, et ei saaks lokku lüüa, et näe kus minister sekkub meediavabadusse, et ma austan sõnavabadust igati ja andku aga minna.

Olen sõnavabaduse küsimuses tundlikum kui mitmedki ajakirjanikud. Muuhulgas ma ei poolda ei vihakõne kriminaliseerimise seadusi ning pean sõnavabaduse asjatuks ahendamiseks ka anonüümsuse kärpimist kommentaarides.

Seega, meedia väljendagu hoiakuid milliseid tahab, kuid erapooletusele apelleerimine on minu kui lehelugeja jaoks lihtsalt eksitav. Ma ei kõnele meedia kohusest valitsuse või tema liikme üle järele valvata ja kritiseerida. Selleks on ka see valitsus andnud kuhjaga põhjust ja see on igati ok. Kõnelen seda valitsust vastustavast eelhoiakust kui sellisest. See läbib nii uudislugusid kui arvamusi.

Fototöötlus: Rahvuslane.ee

Meedial on suur võim ja nii oldi meediamajades pehmelt öeldes üllatunud, kui see valitsus üldse kokku pandi. Õhu ahmimise järel on rakendatud ridamisi erinevaid vastustustaktikaid. Miks seda tehakse? Vastus on lihtne: sest see valitsus sellise agendaga ei meeldi.

Vilja Kiislerit parafraseerides, see hoiak on meedias sellepärast, sest meedial on võimalik seda endale lubada, sest neil on võim meediaruumi üle. Kunagi kasutas Lennart Meri kujundit, et Eesti ajakirjandus käitub kui poliitiline partei. Toona ma ei saanud ta kriitikast aru. Täna arvan mõistvat: Meri osundas, et meedia soovib oma agendat kehtestada ühiskondlikus ruumis.

Tuleb meelde, et omal ajal, 2005. aastal kirjutasid kõigi erakondade peasekretärid, v.a.Reform, kirja Schipstedile, et Postimees on kallutatud Reformi poole. Kadastik eitas seda toona raevukalt.

Lugesin eile Mart Kadastiku üht lauset, mis mulle kõrvu jäi: “ajakirjanduse teeb ajakirjanduseks see, kui eesmärk on objektiivne, aga lahendusviisid on subjektiivsed.” Milline dialektika! Kuid mõte on selge: kui on eesmärk valitsust kõigutada, siis see on objektiivsus, selleks on lubatud kõik vahendid, sest see omakorda on subjektiivsus!

Selle hoiaku seniidiks olid minu meelest suuremate meediamajade intervjuud peaministriga, kus sisuliselt oli intervjuude küsimuste summa taandatav lausele: see valitsus ei meeldi mulle, miks te seda ei lõpeta? Huvitavad intervjuud meediakriitilises vaates, lugesin need lõbuga läbi. Muidugi öeldakse mulle, et meedias on ka teistsuguseid ajakirjanduslikke hoiakuid, kuid need on pigem erandid, mis kinnitavad reeglit.

Loe ka: JUHTKIRI: Postimehe déjà-vu

Suur konsensus meedias on selle valitsuse vastustamine ning hoopis selle konsensusega vastuvoolu ujumine eeldab ajakirjanikult kodanikujulgust. Vahel olen tajunud, et mõni ajakirjanik kirjutab või kõnelebki ridade vahel, poolmõistu justkui vene ajal.

Postimees tegi küsitluse aasta lõpul, kust selgus et ülekaalukalt on Eesti inimesed rahul oma isikliku käekäiguga, kuid vaid pooled on rahul riigi kursiga. Postimehe juhtkiri õhkas sellest kui probleemist. Vastupidi, see on lisaks poliitilisele polariseerumisele ka meediahoiaku radikaliseerumise tulemus.

Fototöötlus: Rahvuslane.ee

Nagu Tiit Hennoste eile probleemile osundas: “konflikt on üks uudisväärtuse variantidest ja see on tõusnud etteotsa”.

Ja nii kasutabki Hennoste kujundit kaitsekraavidest, kuhu vastastikku loobitakse rotte. Aga kuhu jääb kaalutlev analüüs ja hoiakute mitmekesisus? Selle asemel kehtestub mitmes teiseski riigis nähtud polariseeruv diskursus. See diskursus on laadinud sisepoliitilist ühiskondlikku debatti, mööduv aasta tegi selle osaliseks ka suuremad meediamajad.

Fototöötlus: Rahvuslane.ee

Nii võib meediakriitilise tähelepanekuna öelda, et oli meedia radikaliseerumise aasta.

Kuhu see välja viib, ma aiman mõne teise riigi näite peal, aga sellest edaspidi! Hääd vana aasta lõppu Eesti meediale! P.S. Kui lugejana tunnete, et olete selle mõttekäiguga nõus, siis palun jagage!

 

LOE VEEL: kahepalgeline läänemaailm! Kes on tegelikult kremlimeelne?


Järgneb reklaam


 

JÄTA OMA VASTUS

Palun sisesta oma kommentaar!
Palun sisestage oma nimi siia

Palume hoiduda kommentaaridest, mis sisaldavad sõimu, ropendamist, laimu, solvanguid, mõnitamist, mõttetusi ja halvustamist.

(!) NB! (!)

  • Iga kommenteerija vastutab oma kommentaari sisu ees.
  • Teata kindlasti toimetusele sobimatust kommentaarist
  • Rahvuslane.ee ise ei toimeta kommentaare. Artiklile lisatud kommentaari eest vastutab kommentaari autor, kes on ühtlasi ka selle kommentaari avaldaja.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta ühegi kasutaja poolt lisatud kommentaari ega selle sisu eest.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta oma kodulehel olevate lugejakommentaaride sisu ja õigsuse eest, kuid omab õigust vajadusel need kustutada.