Vsevolod Jürgenson: Ajakirjandus vajab uut kvaliteeti

0
237

Viimasel ajal on palju räägitud sellest, et meie ametnikearmee vajaks kärpimist. Tõesti, üksteist dubleerivate, lõputult menetlevate ja mugavat paigaljooksu harrastavate ametnike read vajavad harvendamist. Riigile mõjuks põhjaliku, kõiki ametkondi haarava reformi läbiviimine tervendavalt. Jääb vaid üle loota, et kui valitsus tõepoolest asub tarbetuid ametnikke tootvale tööle suunama, ei kõla ajakirjanduses taas süüdistused, et ahistatakse koalitsioonipoliitikutele ebamugavaid töörügajaid, nagu see toimus ametijuht Vaheri ja kantsler Lemetti kaasustes.

Ent ametnike arvukuse vähendamine, pole ainus võimalus suunata Eesti elu viljakamate horisontideni viivatele rööbastele. Meil on liiga palju neid, kelle igapäevasest sebimisest ei sünni lisaväärtust. Muuhulgas tundub, et ka ajakirjanikke on meil ülemäära palju, või siis vastupidi, head analüüsivad ajakirjanikud on kadumas skandaalide ja seksilugude treimisega ametis käsitööliste hulka. Selle tulemuseks on süsteemsuse minetanud faktivõõras meedia, millel pole vähimatki aimu lugejate hoiakutest ning ootustest ning mis lahmides ja alavääristades otsib oma odavat viieteistminutilist kuulsusehetke. Siit algabki vajadus riigilt abi küsida, nagu hiljuti juhtus. Kuid maksumaksja rahakott pole põhjatu.

Viimasel ajal püüab populaarsust kaotav meedia lugejaid võita skandaalitsemise ja veiderdamisega. Pooltõdesid treiva ajakirjandusliku käsitöönduse näiteks on meediamanipulatsioon, maaeluminister Alleri ettepaneku ümber, kaasata põllutöödele õpilasi. Ministri mõttekäike püütakse kujutada rudimendina ammusest ununema kippuvast ühiskonnakorraldusest, otsekui oleks töökasvatus midagi üksnes kolhoosiajale omast. Aga miks ei võiks lastele anda võimalust käsi mullaseks teha, ise taskuraha teenida ja maaelust aimu saada? Samad ajakirjanikud, kes suhtuvad üleolevalt maaeluministri soovi näha õppureid tööd tegemas, tunnistavad ju ometi, et just vahetu kogemus aitab noortel leida elus oma teed. Kindlasti oleks õpilaste hulgas, kes päevaks paariks maale appi lähevad neid, kes tulevikus tahavad saada traktoristideks, talitajateks, lüpsjateks. Noorte ülim unistus ei peaks ju olema ettekandjana Raekoja platsil sibada või Wolti kullerina, jalakäijaid kahte lehte kupatades, mööda kõnniteid uhada. Tutvustades noortele avaramaid eneseteostusvõimalusi, kui pakub linnakeskkond ja ärgitades neid omandama ameteid, mille tegijatest puudus, poleks enam vaja haliseda ukraina tööjõu asendamatusest.

Kanal 3 uudistesaates väitis üks odavtööjõust ilmajäämist valuliselt läbi elav maaettevõtja, et otsus kriisiajal välistööjõu liikumist piirata, on suunatud ukrainlaste vastu. Kui mõttekrambis peab sellisele järeldusele jõudmiseks olema? Kuidas on Eesti valitsus süüdi, et vaatamata oranžidele ja muudele revolutsioonidele on Ukraina jäänud paigaks, kust inimesed lahkuvad, et mujal tööd otsida? Kui tahame ukrainlasi tõesti aidata, tuleks tegeleda mitte nende meelitamisega võõrsile väikese palga eest rügama, vaid aidata oma kodus korruptsiooni, rumaluse ja minnalaskmise väljajuurimisega toime tulla. Sellega võiksid meie tulihingelised „Ukraina sõbrad“ tegeleda, mitte Eesti üle aegade enim oma rahvale mõtleva valitsuse tümitamisega.

Ent tagasi selle juurde, kui vajalik oleks kodumaise meediamaastiku puhastamine kehva ettevalmistuse ja kesise elumõistmisega ajakirjanikest, kelle ainus eesmärk on veesogamine. Rõhutan, et ei pea silmas tõelisi ajakirjanikke, keda õnneks on siiski jäänud, ent kelle hääl lahustub üldises viisipidamatus kooris. Just selle nimel, et sõna oleks vaba ja ajakirjandus hakkaks rääkima probleemidest ilma imala moraalitsemise ja kallutatud käibetõdede korrutamiseta, tuleks meediamaastikul viia läbi ajakirjandusreform, mis suunaks küündimatud ja harimatud sulerüütlid enam jõukohastele tegevusaladele, jättes teleekraani, raadioeetri ja leheruumi neile, kes oskavad ja tahavad. Esimese sammuna võiks ajakirjanduse õpetamisel keskenduda mitte maailmavaatele vaid analüüsivõime, keelevaistu ja kirjutamisoskuse kasvatamisele. Poolharitus tapab ametiuhkuse igal erialal ning ajakirjanduses annab see viimastel aastatel eriti valusalt tunda.

Muuseas, samas TV3 uudistemagasinis, kus Allerit püüti noorte maatööle suunamise eest risti lüüa, selgus vaatajate telefoniküsitlusest kokkuvõtteid tehes, et ministrit toetas 77% vaatajatest, mis tõestas, et meediainimesed polnud seegi kord tundnud ära rahva enamuse meelsust ja esindasid eelarvamustest lähtudes vähemuse vaadet. On see arukas? Kindlasti mitte, sest rahvas pole rumal ja kes väidab vastupidist, on ise nupust lombakas.

Vsevolod Jürgenson,
Mustamäe Linnaosakogu liige 


Järgneb reklaam


 

JÄTA OMA VASTUS

Palun sisesta oma kommentaar!
Palun sisestage oma nimi siia

Palume hoiduda kommentaaridest, mis sisaldavad sõimu, ropendamist, laimu, solvanguid, mõnitamist, mõttetusi ja halvustamist.

(!) NB! (!)

  • Iga kommenteerija vastutab oma kommentaari sisu ees.
  • Teata kindlasti toimetusele sobimatust kommentaarist
  • Rahvuslane.ee ise ei toimeta kommentaare. Artiklile lisatud kommentaari eest vastutab kommentaari autor, kes on ühtlasi ka selle kommentaari avaldaja.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta ühegi kasutaja poolt lisatud kommentaari ega selle sisu eest.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta oma kodulehel olevate lugejakommentaaride sisu ja õigsuse eest, kuid omab õigust vajadusel need kustutada.