Vsevolod Jürgenson: Lapsed ei kasva hooleta

Vsevolod Jürgenson on Rahvuslane.ee kaasautor ja Mustamäe linnaosakogu liige

0
99

1. juuni tähistame lastekaitsepäeva. Võib ju kahelda, kas meie arenenud ja hoolivas ühiskonnas vajab laste õiguste kaitse eraldi tähelepanu, saati siis lausa sellele pühendatud päeva, ent olukorras, kus pead tõstev kliimaäärmuslus ja arrogantsuse tipptaseme saavutanud enesekesksus muutub üha häälekamaks, on lastekaitsepäev igati õigustatud. 1. juunil, on aeg vastanduda kliimakisakõridele, kes häbenemata kuulutavad, et lapsed on ohuks loodusele ja emadus ökoloogilist jalajälge suurendava mõttetusena taunitav.

Murettekitav on lugeda sotsiaalmeediast arutlusi selle üle, kuidas ülbed emad lapsevankreid lükates takistavad kergliiklusteedel rataste ja tõuksidega kimamist. Nii ei arutle minevikuvarjud vaid inimesed meie keskelt, vaikselt ussitavad eneseimetlejad, kelle jaoks on oluline vaid nende, ehk siis tugevama õigus. Kui taoline tänitamine karistamatult jätkub, pole kaugel aeg, mil võime kuulda lepsevankri rammimisest mõne jalgrattahuligaani poolt.

Kui ühiskondlikud hoiakud ei suuda ohtlikke liialdusi vaos hoida, tuleb vajadusel rakendada seadust, sest kui me seda ei tee, loome pinnase karistamatuks perede survestamiseks, laste saamise ja eriti paljulapselisuse halvustamiseks ning noorte emade mõnitamiseks. See aga on lubamatu!

Pakume lastele reaalset tuge.

Laste kasvatamine pole vanematele odav. Iga väike ilmakodanik vajab toitu, riideid, mänguasju ja koolitarbeid. On äärmiselt oluline, et riik toetaks peresid, kus kasvavad tulevased kodanikud, kes hakkavad ehitame tuleviku Eestit.

Meil on lastega perede jaoks juba palju tehtud. Meenutagem vanemapalka, tasuta koolilõunaid ja erinevaid toetusi. Jääb aga arusaamatuks, miks riigis, kus põhi- ja isegi kõrgharidus on tasuta, tuleb vanematel maksta lasteaiakoha ja toitlustamise eest. Viimane aeg on muuta lasteaiad tasuta kättesaadavaks. Lasteaia eest kohatasu kasseerimine ei tee riiki ega omavalitsust rikkamaks, küll aga oleks tasust vabastamine märk, et me tõepoolest hoolime lastest ja nende käekäigust.

Teine vajalik samm, millega Eesti võiks saada demokratlikus maailmas teenäitajaks, oleks lastepalga sisseseadmine. Kui me ei suuda lähiajal käivitada kodanikupalga maksmist, nagu seda otsustati teha Hispaanias, kus palga suurus sõltub peres kasvavate laste arvust, siis võiksime hakata maksma lapsepalka. Mõnesaja eurone igakuiselt lapse kontole laekuv riigipoolne toetus oleks märk hoolivusest. Lapsepalka poleks võimalik võtta välja enne täisealiseks saamist ning kogunenud vahendid oleks toeks, et noor saaks omandada kõrghariduse või alustada iseseisvat elu. Omavalitsuse sotsiaalosakonna nõusolekul oleks lapsepalka võimalik kasutada ka varem, kui on vaja tuge gümnaasiumi lõpetamiseks või kutsekoolis ametiõppeks. Lapsepalk ei muudaks meie riiki vaeseks, küll aga rikastaks ühiskonda.

Kindlasti pole otstarbekas luua lapsepalga maksmiseks analoogilisi fonde nagu pensioni II samba kogumiseks. Inflatsioonimõjude maandamiseks võiks lapsepalk moodustuda edukate Eesti ettevõtete aktsiatest, mis kantakse lapse individuaalsele väärtpaberikontole. Muidugi tuleb jälgida, et väärtpaberid oleksid piisavalt likviidsed, et neid saaks vajadusel kohe realiseerida.

Lapsed vajavad vaheldusrikast tegevust.

Meil tuleb läbimõeldumalt ja mitmekülgsemalt rahuldada laste vabaajaveetmise vajadusi. Üksnes ekstreemspordiväljakute rajamisega kõigi laste ootusi ei täida.

Tallinnas on suurepärane loomaaed, kus lastega aega veeta. Kui aga Eesti pere soovib külastada lõbustusparki, tuleb sõita üle lahe. Miks? Kui puudub eraettevõtja, kes suudaks Tallinnas või Tartus tasemel tivoli püsti panna, võiks seda teha riik või omavalitsus. Lõbustuspark annaks digimaailma seiklusmängudes ekslevatele lastele võimaluse avastada, et ka reaalne maailm võib pakkuda põnevust ja adrenaliini. Arvestades kui palju on meil tekkinud internetiavarustes toimetavaid ülekaalulisi ja vaimselt tasakaalutuid lapsi, oleks põnev ja mänguline tivoli võimaluseks seda kurba statistikat muuta.

Meie ühiskond on tugev ja teovõimeline üksnes siis, kui peredes kasvavad terved, elurõõmsad ja vahvad lapsed, kes tunnevad, et neist hoolitakse ning kes ei pea kannatama kitsaste olude ja võimaluste puudumise pärast.

Ärgem tegelegem lastega perede ja üksikvanemate probleemidega üksnes 1. juunil! Kui me ei suuda oma lapsi armastada ja hoida, kaotab meie riik mõtte.

Vsevolod Jürgenson,
Mustamäe Linnaosakogu liige 


Järgneb reklaam


 

JÄTA OMA VASTUS

Palun sisesta oma kommentaar!
Palun sisestage oma nimi siia

Palume hoiduda kommentaaridest, mis sisaldavad sõimu, ropendamist, laimu, solvanguid, mõnitamist, mõttetusi ja halvustamist.

(!) NB! (!)

  • Iga kommenteerija vastutab oma kommentaari sisu ees.
  • Teata kindlasti toimetusele sobimatust kommentaarist
  • Rahvuslane.ee ise ei toimeta kommentaare. Artiklile lisatud kommentaari eest vastutab kommentaari autor, kes on ühtlasi ka selle kommentaari avaldaja.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta ühegi kasutaja poolt lisatud kommentaari ega selle sisu eest.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta oma kodulehel olevate lugejakommentaaride sisu ja õigsuse eest, kuid omab õigust vajadusel need kustutada.