Vsevolod Jürgenson: Lihula tapja ei vääri avalikkuse tähelepanu

Vsevolod Jürgenson on Rahvuslane.ee kaasautor ja Mustamäe linnaosakogu liige

0
259

Lihulas toimunud ohvriterohke tulistamine pole sündmus, mida suudaks niipea unustada. Häirivalt julm, sügavalt ebaõiglane tundub tõelus, kus täisjõus mees haarab relva ja avab huupi turmtule, tabades surmavalt kaht juhuslikku inimest ning haavates väikeseid lapsi.

Tahtmatult kerkib küsimus, kas see õudustrillerile sarnanev tegevustik võis tõesti toimuda meie koduses Eestis ja mis viis selleni, et üks meie keskel elanud inimene alustas unne vajuvas vaikses alevikus, kus miski ei viidanud järgnevate hetkede pöördumatule õudusele, ohvriterohket amokijooksu.

Ärgem tehkem pätist kuulsust.

Koletust tragöödiast ajendatuna käivitunud meediamanipulatsioon, kinnitab kurba tõsiasja, et kuulume, tahame seda või mitte, kultuuriruumi, kus tõelist kuulsust on võimalik saavutada mitte end teaduses või kultuuris tõestades, vaid jõhkralt, mõttetult, piiripidamatult sigatsedes. Kui inimeses põleb kuulsuseiha, ent loodus pole teda ainsagi andega õnnistanud, jääb üle saata korda mingi jälkus, sest see garanteerib laiema tuntuse, kui ükskõik milline helde heategu või sangarlik elupäästmine. Hävita, tapa, kõnni üle laipade, ja sinust kirjutavad kõik ajalehed, sinu nime ketravad raadiojaamad ja su väärastunud tegusid lahkavad telesaated.

Pätina kuulsuse võitmises pole midagi uut. Nii põletas nigerikust maniakk Herostratos neljatuhande aasta eest maha Artemise templi Efesoses ja kuigi antiikses Kreekas võeti vastu seadus, et templihävitaja nime ei tohi mainida ning kurjategija tuleb unustada, on Herostratose nimi kandunud läbi aastatuhandete, samal ajal, kui valdava osa antiikkangelaste ja teadlaste nimed on vajunud unustusehõlma.

Herostratorlus pole kadunud ja sarimõrvarid, lapsepilastajad, kuulsate inimeste tapjad nagu näiteks John Lennoni tulistanud hullunud fänn Champman, on alati saavutanud tuntuse, mida iga väärastunud natuur alateadlikult ihkab. Just sellepärast võiks ajakirjandus Lihula tragöödia valgustamisel loobuda väiklase ja enesekeskse tulistaja tegude lahkamisest ja tema avalduste tiražeerimisest. Unustagem see kaabakas ja kui tõesti soovime toimunust rääkida, kirjeldagem ohvreid ja nende tegusid, austagem inimesi, kes tahtsid elada, kelle päevades oli mõte ning kes ühe ülbiku tõttu pidid kõik kavandatu pooleli jätma.

Me ei tohi anda kurjategijatele võimalust end alatuste abil huvikeskmesse upitada, sest nii loome soodsa pinnase uute ränkade tegude kordasaatmiseks. Jätame Lihula tulistaja mädanema üksindusse ja mahajäetusse, See on tema egole suurimaks karistuseks.

Iga relvakandja pole ohtlik.

Kindlasti tuleb juhtunu valguses hinnata praeguse relvaseaduse asjakohasust ning kaaluda relvalubade väljastamisel toimuva kontrolli tõhustamist. Ühiskonna turvatunde taastamiseks on peale taolist vapustust vajalik vaadata üle maakohtade kindlustatus politsei kiire reageerimisega ning algatada meetmed, mis korrakaitsjate võimekust tõstaksid. Siiski on teemakäsitlustes jäänud silma ülereageerimine ning kohatu emotsioonidel mängimine.

Esmalt tahaks jahutada kõigi nende indu, kes kasutades tulistaja kunagist seotust Kaitseliiduga, püüavad heita varju tervele organisatsioonile, mille eesmärgiks on kodu kaitsmine ja turvatunde loomine riigis. See kaitseväe reserv koondab endas nii sõjaväelist väljaõpet kui ka kodanikukasvatust ning õpetab austama elu ja kaasinimesi. Et üks mõrtsukaks kasvanud mees kunagi Kaitseliitu kuulus, ei pisenda mingil määral organisatsiooni 16 000 liikme vabatahtlikku ja ennastsalgavat tegevust. Lisaks militaarõppustele osaleb valdav osa kaitseliitlastest abipolitseinikena korra tagamisel. On lugematu arv kuritegusid, mis tänu Kaitseliidu liikmete sekkumisele jäänud lõpule viimata, kümneid elusid, mis tänu kaitseliitlastele kriisiolukordades säästetud. Kellelgi pole õigust panna kahtluse alla tegusate, oma kodu armastavate meeste, naiste ja noorte tegevust üksnes sellepärast, et kunagi kuulus nende hulka relvahull tapja.

Teine teema, millega seoses Lihula sündmustega üle pingutatakse, on kõigile relvaomanikele ühiskonnaohtlikkuse külgepookimine. Eestis on enam kui 20 000 inimest, kes on endale taotlenud loa relva omada ning kui neist üks unustab, et sellega kaasneb ka vastutus, pole õiglane demoniseerida kõiki relvakandjaid.

Eesti on õnnelik paik, kus tulirelvadega toimub vähe intsidente. Eesti relvaomanikud on distsiplineeritud ja oskavad neile usaldatud relvadega ringi käia. Enamus kuritegudest pannakse toime registreerimata relvadega. Mõni erand nagu Lihula laamendaja, ei anna veel põhjust nõuda relvade keelustamist, kahtlustades ühe eksinu tõttu kõiki relvaomanikke.

Lihula kurikaela afišeerimine tuleb lõpetada, samuti hüsteerilised ja ülaspuhutud rünnakud vastutustundlike relvaomanike suhtes.

Vältisin selles loos teadlikult inimesi tulistanud mehe nime. Unustagem see, sest tapja nimi, erinevalt ohvrite omast, ei vääri mäletamist.

Vsevolod Jürgenson,
Mustamäe Linnaosakogu liige 


Järgneb reklaam


 

JÄTA OMA VASTUS

Palun sisesta oma kommentaar!
Palun sisestage oma nimi siia

Palume hoiduda kommentaaridest, mis sisaldavad sõimu, ropendamist, laimu, solvanguid, mõnitamist, mõttetusi ja halvustamist.

(!) NB! (!)

  • Iga kommenteerija vastutab oma kommentaari sisu ees.
  • Teata kindlasti toimetusele sobimatust kommentaarist
  • Rahvuslane.ee ise ei toimeta kommentaare. Artiklile lisatud kommentaari eest vastutab kommentaari autor, kes on ühtlasi ka selle kommentaari avaldaja.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta ühegi kasutaja poolt lisatud kommentaari ega selle sisu eest.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta oma kodulehel olevate lugejakommentaaride sisu ja õigsuse eest, kuid omab õigust vajadusel need kustutada.