Vsevolod Jürgenson: Muutuv Venemaa

0
94

Viimaste päevade sündmused idanaabri juures on tekitanud hulga küsimusi, pakkunud aga kesiselt vastuseid.

Presidendi poolt ette pandud põhiseaduse muudatuste ulatuses ja põhjalikkuses pole selgust ja vaevalt, et 75 liikmeline põhiseaduse töögrupp, mille moodustamise ukaasi Vladimir Putin allkirjastas, segadust lähiajal oluliselt vähendab. Selleks, et uskuda kiirkorras moodustatud organi efektiivsusesse, on töörühma koosseis poliitiliselt liialt kogenematu ning põhimõtetelt luige, haugi, vähi laadne, mis muudab otsuste langetamisel konsensuse saavutamise vähemalt tööprotsessi algetapis keeruliseks, kui mitte võimatuks. Aga nähtavasti selle pärast kremlis eriti ei muretseta, sest küllap on president Putini kavandatud konstitutsiooni parandused juba põhijoontes kirja pandud ning ülalmainitud komitee peab neile andma vaid laiapõhjalisuse värvingu.

Uudis Venemaa valituse tagasiastumisest võeti maailmas samuti nõutusega vastu. Tänaseks väheütlevale ametikohale maandunud endine peaminister Dimitri Medvedjev, on olnud aastaid Vladimir Putini truu satelliit mitte üksnes võimuladvikus, vaid nagu eksklusiivsetest videotest näha, ka mõnus sulgpallipartner ja rattaretkede kaaslane. Miks heideti pikaajaline semu ühtäkki üle parda ning võeti tema asemel paati mingi maksukogujast tehnokraat, kelle nimegi alles harjutakse hääldama ning kellest ei saa kunagi nii vahvat selli nagu Medvedjevist, pole tänaseni selge.

Venemaal on valitsus astunud tagasi vaid korra, 2007. aastal, kui peaminister Mihhail Fradkovi tehnokraatide kabinet edasisest tööst loobus, et anda riigiduuma ja presidendivalimiste eelõhtul võimalus riigi ladvikus muudatuste tegemiseks. Tookordset tagasiastumist ei saa aga praegusega võrrelda, sest toona püsis võimalus pikalt õhus ning sellest anti eelnevalt ametlike kanalite kaudu teada. Praegune valitsusvahetus tuli otsekui välk selgest taevast ning selle kohta pole eriti heldelt ka vettpidavaid põhjendusi jagatud.

Mida Putin taotleb?

Ükski muutus võimutipus ei toimu ilma põhjusteta. Jälgides praeguse ootamatu pöördega seotud sündmuste kiiret kulgu, tuleb tõdeda, et kremli ladvikul on muretsemiseks põhjust.

Kui välispoliitikas on saavutatud viimasel ajal olulisi võite, meenutagem või Angela Merkeli viimast visiiti ning Venemaa mõju kasvu nii Lähi-Idas kui ka mujal regioonides, siis siseriiklikult pole kõik sujunud sama libedalt. Ka uus peaminister Mišustin tõdes riigiduuma ees esinedes, et uue valitsuse peamisteks ülesanneteks on inimeste elatustaseme tõstmine ja sotsiaalsfääri tugevdamine. Venemaalased tahavad paremini elada ja kui see unistus on visa teostuma, tekib paratamatult rahulolematus võimu juures olijatega. Seni võttis kogu vastutuse majanduse hetkeseisu ja tagasihoidliku elatustaseme eest enda kanda Medvedjevi valitsus. Nähtavasti oli selles ka omajagu tõtt, sest kui jätta kõrvale Sergei Lavrovi juhitud välispoliitika ja Sergei Šoigu teostatud armee reform ning relvastuse uuendamine, siis teised valdkonnad on vajunud stagnatsiooni. Nüüd kasutati vana head skeemi, kus president teab ja tahab, aga valitsus ei suuda ega viitsi. Tähelepanuväärne on ka aastakõnes Putini poolt väljakäidud mõte, et kui seni oli peatähelepanu riigi kaitsevõime tugevdamisel, siis uus valitsus peab pöörama pilgu siseriiklike probleemide lahendamisele.

Venemaal on viimastel aastakümnetel kasutatud siseriiklike kriiside tasalülitamiseks pigem sõjalisi võtteid nagu Tšetšeenia sõda või siis 2014 Krimmi taasliitmine Venemaaga. Meie seisukohast on oluline, et sel korral ei toodud rahva rahulolematuse leevendamiseks mängu muskleid, vaid jäädi poliitiliste instrumentide juurde. Putini ja tema meeskonna kavandatud vangerduste kohta võib ju avaldada erinevaid arvamusi, ent Eestile on kahtlemata heaks märgiks, et seekord ei valgunud Venemaa võimuvõitlus üle riigipiiride.

Põhiseaduse muudatused.

Muudatused põhiseaduses, vähemalt sellel kujul, mis president Putini kõnes välja toodi, on peamiselt suunatud võimu ümberjagamisele ning suuremate volituste andmisele riigiduumale, ent ka seni täiesti kõrvalist rolli täitnud riiginõukogule. Igatahes ei saa Venemaa presidendil alates 2024. aastast enam kunagi olema praeguse presidendiga võrdset võimutäiust. On see Venemaale, maailmale ja mis kõige tähtsam Eestile hea või halb, on pragu veel raske öelda. Eks muudatuste mõju oleneb sellestki, kuidas ja millise põhjalikkusega neid asutakse ellu viima.

Mida lähiaeg Venemaa poliitikas toob, ei julge täna ennustada ka idanaabri asjadega hästi kursis olevad analüütikud. Riigiduumas uue peaministri ametisse hääletamisel saavutatud üksmeel on näiline. Liberite juht Žirinovski juba rõõmustas, et kui praegu hääletasime Mišustini poolt, siis oodake, kui parlament saab endale tugevama mandaadi, hakkame jõuliselt oma eesmärke läbi suruma. Pole just kiita perspektiiv. Kommunistid aga jäid oma 41 saadikuga uue peaministri ametisse nimetamisel erapooletuks. Kui siia lisada läänemeesed ja demokraadid, kes üha mõjukamaks muutuvad ning Medvedjevi toetajad, kes samuti pole kuhugi kadunud ning regioonide valitsustes küpseva separatismi, näeme, et Vladimir Putinil tuleb võimul püsimiseks ja enda rolli kindlustamiseks peale 2024. aasta presidendivalimisi, kus ta põhiseaduse kohaselt ei saa osaleda, astuda üha jõulisemaid samme. Sellest ka kiirustamine ja võimupiiride järsk ümbermängimine.

Kuidas peaks Eesti praeguses olukorras käituma?

Poliitilised hoovused Venemaa suguses suurriigis mõjutavad paratamatult kogu maailma, eriti aga lähinaabreid. Ometi ei tuleks Eestil liialt muretseda, sest oleme varemgi suutnud naabri juures toimuvaid segadusi enda huvides kasutada. 1917. vene revolutsioon päädis Eesti riigi väljakuulutamisega. 1991. aasta Moskva sündmused taastasid Eesti Vabariigi.

Peaksime ka praegu mõtlema, kuidas võiks hetkel Venemaal toimuva enda kasuks kallutada. Vaatamata sellele, et oma konstitutsioonimuudatusi tutvustades rääkis Putin vene seaduste ülimuslikkusest rahvusvaheliste lepete suhtes, pole ta sugugi ükskõikne, milline on Venemaa kuvand maailma silmis. See tähendab, et ollakse valmis läbirääkimisteks, mööndusteks, senistest jäikadest seisukohtadest loobumiseks, sest Venemaa presidendi trumbiks on just välispoliitika ja suured rahvusvahelised projektid, mitte nikerdamine sotsiaalsüsteemi tõhusamaks muutmise või tervishoiuteenuse kättesaadavamaks tegemise kallal. Musta töö tegemiseks võeti palgale Mištsutin. Just selles olukorras tuleks elustada naabrite vahelist dialoogi.

Vsevolod Jürgenson,
Mustamäe Linnaosakogu liige 


Järgneb reklaam


 

JÄTA OMA VASTUS

Palun sisesta oma kommentaar!
Palun sisestage oma nimi siia

Palume hoiduda kommentaaridest, mis sisaldavad sõimu, ropendamist, laimu, solvanguid, mõnitamist, mõttetusi ja halvustamist.

(!) NB! (!)

  • Iga kommenteerija vastutab oma kommentaari sisu ees.
  • Teata kindlasti toimetusele sobimatust kommentaarist
  • Rahvuslane.ee ise ei toimeta kommentaare. Artiklile lisatud kommentaari eest vastutab kommentaari autor, kes on ühtlasi ka selle kommentaari avaldaja.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta ühegi kasutaja poolt lisatud kommentaari ega selle sisu eest.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta oma kodulehel olevate lugejakommentaaride sisu ja õigsuse eest, kuid omab õigust vajadusel need kustutada.