Vsevolod Jürgenson: Päev mõelda olnust ja tulevast

Vsevolod Jürgenson on Rahvuslane.ee kaasautor ja Mustamäe linnaosakogu liige

0
104

75 aastat tagasi lõpetas Saksamaa kapitulatsioon Euroopas II maailmasõja, ühe inimajaloo verisema ja hingekriipivama sündmuse.

Sõda kestis veel 2. septembrini, mil alla andis ka Jaapan. Lahingutes, genotsiidis, pommirünnakutes, näljahädas ja epideemiates kaotas erinevatel hinnangutel üle maailma elu 50-85 miljonit inimest, kellest suurema osa moodustasid tsiviilisikud. Sõda ei vali, vaid võtab, halastamatult, ebaõiglaselt, moraali või seadustega arvestamata.

Uus Euroopa.

9.mail tähistatakse ka Euroopa päeva, mis erinevalt halastamatu sõja meenutustest, peaks lisama usku vägivallatusse ja sõdadeta tulevikku. Ometi pole selle tähtpäevaga seonduv hingeseisund nii ühene. Ikka enam leiab ühinenud Euroopa müüris pragusid. Üha valjemalt küsitakse, millise piirini on õigustatud suveräänsusest loobumine selle nimel, et kontinendil, kust saanud alguse kaks ilmasõda, püsiks tulevikus rahu.

Et taoline küsimus kerkib, ei maksa süüdistada kõhklejaid, nagu seda viimasel ajal tehakse, vaid pigem neid liitunud Euroopa arhitekte, kes unustavad, et ühtsus ei tähenda igavat ühetaolisust ja vabadus pelgalt õigust keskvõimu otsustele kaasa kiita. Tasakaal on väärtus, mis aitab nii Euroopat kui muud maailma uutest verevalamistest säästa ning selle vääramine võib lõppeda unistuste purunemise, pettumuse ja ühtsuse minetamisega. Brexit polnud ju ühe riigi ja rahva pahatahtlik seljakeeramine neile, kes kutsuvad üles igavesele sõprusele ja vendlusele, vaid märksa keerulisem, traagilisem ja põhjendatum protsess, mida mandri Euroopast rusikat näidates üksnes kiirendati.

Õppigem ajaloost!

Tänapäeva Euroopal tuleb mineviku vigadest õppida ja anda õiglane hinnang nii olnule, kui olevale. II maailmasõja vallandas suurriikide soov jagada manner mõjusfäärideks. Poliitilist pokkerit alustati 1938. aastal Münchenis, kui Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia tükeldasid mängleva kergusega Tšehhoslovakkia, jagades selle sõbralikult Saksamaa ning Ungari vahel. Kiusatusele ei suutnud vastu panna ka peagi ise agressiooni ohvriks langenud Poola, kes okupeeris Tšehhi riigi põhjaosa. Münchenile järgnes Molotov-Ribbendropi pakt, mille vari püsis maailma kohal enam kui pool sajandit. Mängijad olid erinevad, ent Müncheni ning MRP sisu sama – väiksemate ja nõrgemate huvide eiramine.

Tuues paralleele tänapäevaga, ei peaks Euroopa Liidu põhimureks olema mitte Brüsseli kehtestatud fiskaalpoliitilisi norme eiravate liikmete karistamine ja ülekäte läinud liidumaade siseprobleemidesse sekkumine, vaid kõigile liikmesriikidele võrdse esindatuse ja hääleõiguse tagamine nii parlamendis kui ka nõukogus. Kui seda lähiaastatel ei suudeta, pole jutud võrdsest ja samal kiirusel liikuvast Euroopast siirad. Kui see nii jääb, kaotame kõik.

Kangelaslikkusest ja hirmust.

Läbi ajaloo on sõjapidamist püütud näidata erilise sangarlust soodustava ja kangelasi sünnitava tegevusena. Midagi tuleb ju surmaminejatele lubada ja kõige lihtsam on tõotada igavest kuulsust. Sõja argipäev on aga midagi muud. Koledused, surm, pori, magamatus, valu, eemalolek lähedastest, mis südant närib. Iga rindele saadetud sõdur on ohver kas siis ise tappes või tapetud saades. Iga rindele saadetud sõdur peab leidma eneses kangelase, et ellu jääda. Selline on sõja seadus.

Mõista ja edasi elada.

Me võime täna vaid oletada, milline võinuks olla Euroopa ilma viimase hävitava sõjata, milline võinuks olla meie imekaunis Eesti. II maailmasõda oli niivõrd traagiline, terveid rahvaid, inimsaatusi, Euroopa kultuuriruumi ja sajandite eetilist pagasit hävitanud sündmus, et meist keegi pole jäänud sellest puutumata. Aeg on armistanud haavad ja peitnud ahastuse sügavale hingepõhja, ent sellistel päevadel nagu 9. mai võivad need taas haiget teha. Sellepärast ärgem imestagem lillesülemite üle, mida tuuakse sõjaväekalmistule II maailmasõja monumendi juurde, samas osakem rõõmustada ühes nendega, kellele 9. mai on Euroopa päev. Hoidkem kokku, nii need, kes meenutavad möödunut, kui need, kes usuvad ühtset, vaenust ja sõjast vaba kristlikul kultuuril põhinevat inimkeskset tuleviku Euroopat.

Väärikat II maailmasõja lõpu ja lootusrikast Euroopa päeva!

Vsevolod Jürgenson,
Mustamäe Linnaosakogu liige 


Järgneb reklaam


 

JÄTA OMA VASTUS

Palun sisesta oma kommentaar!
Palun sisestage oma nimi siia

Palume hoiduda kommentaaridest, mis sisaldavad sõimu, ropendamist, laimu, solvanguid, mõnitamist, mõttetusi ja halvustamist.

(!) NB! (!)

  • Iga kommenteerija vastutab oma kommentaari sisu ees.
  • Teata kindlasti toimetusele sobimatust kommentaarist
  • Rahvuslane.ee ise ei toimeta kommentaare. Artiklile lisatud kommentaari eest vastutab kommentaari autor, kes on ühtlasi ka selle kommentaari avaldaja.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta ühegi kasutaja poolt lisatud kommentaari ega selle sisu eest.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta oma kodulehel olevate lugejakommentaaride sisu ja õigsuse eest, kuid omab õigust vajadusel need kustutada.