Vsevolod Jürgenson: Sõna jäägu vabaks

0
158

Kevadel Riigikogu saalis toimunud intsident ühe sportliku rõivaesemega, millele oli kantud deklaratsioon „Sõna on vaba”, paneb mõtlema väljendusvabaduse üle laiemalt.

Üha enam erinevaisse väärtusgruppidesse hargnevas ühiskonnas omandavad deklaratsioonid tihti silmakirjalikkuse pitseri ja üldiseid väärtusi võib isiksusest ja eelarvamustest lähtudes tõlgendada äärmiselt laias diapasoonis. Nii kinnitas ka väljakutsuva riietuseseme kandja mõni aeg hiljem, et iga sõna pole hoopiski vaba ning mõnda sõnavõttu, mis tema hinnangul läheb vastuollu nn „euroopalike väärtustega”, võib ka vihata.

Kust algab vihakõne?

Olukorras, kus üha häälekamalt kõlavad üleskutsed vihakõne üleeuroopaliseks kriminaliseerimiseks, on kellegi õigusi riivava kõnepruugi definitsioon tarvis selgemalt määratleda. Karistusseadustik kriminaliseerib diskrimineerimiseks, vihkamiseks või arveteklaarimiseks ahvatleva sõnavõtu, kui sellega põhjustatakse oht isiku elule, tervisele või varale, ehk siin ei mõelda vihakõne tähenduses nagu seda kasutavad ägepoliitikud või end arvamusliidriks ülendanud rämeröökurid, vaid otsest üleskutset vägivallale. Sellest piirangust peaks piisama, et üle ääre keevat verbaalset sappi talitseda. Ent mitmed sõnades vabaduse ja liberaalse maailma eest seisjad arvavad teisiti ja on valmis vastasleeri ohjamiseks sõnavabaduse ohvriks tooma, ise „õiglasest” vihkamisest värisedes.

Laiemalt loetakse vihakõneks arvamusavaldust, millega ähvardataksesolvatakse või alandatakse isikute gruppi tulenevalt nende rassistnahavärvistrahvuslikust või etnilisest päritolustusustpuudest või seksuaalsest sättumusest, ent vihakõne mõiste on jäänud avalikus kasutuses segaseks. Tooks mõned näited:

Kui inimese arvustamist rahvusliku kuuluvuse ja nahavärvi alusel üldiselt taunitakse, siis kas vene vähemuse seostamine naaberriigi agressiivsusega on lubatud? Kas üleskutsed venelaste assimileerimiseks (mitte segi ajada integratsiooniga) või nende küüditamiseks idapiiri taha, on agressiivsuse ilming, liigitudes seega vihakõne alla?

Kui vähemuste halvustamist ei peeta heaks tooniks, siis miks võib vihakõne taunijate suust kuulda ränki etteheiteid eestlaste aadressil, keda süüdistatakse rahvusena küll võõravihas, küll rassismis, või siis lausa fašismis (andmata endale aru, mis fašism õigupoolest on) või on riigi kodanikest rahvusliku enamuse moodustajate verbaalpeks normaalne ja õigustatud?

Kui samasooiharate kottimine kutsub esile ülekeeva meelepaha, siis millise eriõiguse alusel võivad seksuaalvähemused mustata seni veel enamuses heterorahvast, heites neile ette kitsarinnalisust ja õelust vähemustega lävimisel? Eriti diskrimineerivaks võib pidada seksuaalvähemuste seas levivat müüti, otsekui määraks seksuaalne sättumus inimese isikuomadusi ja andekust, luues siin selge eelise neile, kes hindavad naine-naine ja mees-mees lembeliini. Siin võib aimata selgeid vihkamismotiive seksuaalse heteroorjentatsiooni kandjate suhtes.

Kui sõna pole enam vaba.

Mis siis ikkagi muudab ühe arvamusavalduse vihakõneks ning teise, samu alandusi ja laimu kandva mõttekillu igati aktsepteeritavaks? Kes kehtestab mängureeglid ja kas neid on üldse tarvis?

Demokraatia üks põhimõtteid peaks seisnema selles, et vabadust tuleb hakata piirama alles siis, kui inimesed ei suuda ise heal ja kurjal vahet teha. Ometi on mitmetes riikides mindud seda teed, et nn vihakõne on kriminaliseeritud. On näiteid ka karistustest, mille võib saada valesti mõtlemise eest, ja seda mitte diktatuurimaades, mida kirume, vaid meie poolt tunnustatud lääneliku demokraatia kantsides.

Seni on sõnavabadus olnud enesestmõistetav, ent üha rohkem hakkame tajuma, et iga mõttega ei tasu enam välja tulla, sest sõnavabaduse eest seisjad teevad su pihuks ja põrmuks. Taas on hakanud süvenema enesetsensuur, mille mõjul alalhoidlikumad jätavad nii mõnegi asja välja ütlemata. Meie ellu on ilmunud kirjutamata reeglid, keda kiita, keda laita ning grupp üliinimesi hoiab silma peal, et keegi nende reeglite vastu ei eksiks.

Üldiselt on vihakõne süüdistustest lihtne hoiduda, lastes sapil siiski vabalt voolata. Kui soovite ilma probleemideta vihakõneleda, kiruge Putinit ja Trampi, naeruvääristage Orbanit ja sõimake Poola riiki, visake villast Brexiti üle ja muidugi, ärge unustage EKREle keelt näidata – siis olete tehtud mees. Võib ka veidi originaalitseda ja nimetada meie peaministrit vorstinahaks, nagu hiljuti võis ühest Delfi arvamusloost lugeda ning irvitada selle üle, et Keskerakond on lõpuks ometi kaotanud vene valijate toetuse.

Me peaksime äärmiselt ettevaatlikult suhtuma üleskutsetesse piirata üldist sõnakasutust ning muuta parketikõlbulikuks kellegi kõrva riivav retoorika. Roomav normistamine viib meid üha kaugemale neist väärtustest, mida vaba rahvas vabal maal peaks hindama. Just vägisi humaniseerimine ja anarhiaks pürgiv liberaliseerimine toidab äärmuspopulismi ning on mootoriks Brexititele. Arvestagem sellega, kui järjekordselt kedagi õiglaselt vihkama kipume või liberaalsest raevust ajendatud meediapeksu tolereerides vastaspoolt sopaga üle valame.

Lõpuks algab kõik inimlikkusest ja oskusest oponenti ära kuulates väidelda, mitte edevast ja lahmivast enda tõe ülistamisest. Sõna olgu vaba, mitte karistuse ähvardusel kohitsetud!

Vsevolod Jürgenson,
Mustamäe Linnaosakogi liige 

JÄTA VASTUS

Please enter your comment!
Please enter your name here

Palume hoiduda kommentaaridest, mis sisaldavad sõimu, ropendamist, laimu, solvanguid, mõnitamist, mõttetusi ja halvustamist.

(!) NB! (!)

  • Iga kommenteerija vastutab oma kommentaari sisu ees.
  • Teata kindlasti toimetusele sobimatust kommentaarist
  • Rahvuslane.ee ise ei toimeta kommentaare. Artiklile lisatud kommentaari eest vastutab kommentaari autor, kes on ühtlasi ka selle kommentaari avaldaja.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta ühegi kasutaja poolt lisatud kommentaari ega selle sisu eest.
  • Rahvuslane.ee ei vastuta oma kodulehel olevate lugejakommentaaride sisu ja õigsuse eest, kuid omab õigust vajadusel need kustutada.