Kaks tegeliku Brüsselit

0
1204

Maria Tyrni elab Brüsselis, Maalbeki linnaosas, mirgrantidest enamusest koosneva Saint-Jose ja rikka Schumani ala vahel. Ta on näinud kuidas usaldamatus ja suurenev ebavōrdsus järjest enam isoleerivad erinevaid inimgruppe. Näiteks migrantiderohkes piirkonnas asuvasse juuksurisse soome naine ei ole teretulnud, vahendab Yle uudisteportaal.

Maria Tyrni koduukselt avanevad kaks täiesti erinevat maailma. Kui Tyrni jalutab 100 meetrit paremale, algab uhkete EU majade ja kallite autode piirkond nimega Schuman. Ukse vasakul pool aga migrantide ala Saint-Josse. Tundub nagu ma elaks kahe äärmuse vahel. Scumanil liiguvad ametnikud ja reporterid kallites ülikondades ning terroriohu tōttu palju politseinikke. Saint-Joses aga selline blond soome naine on eksootiline nähtus. Saint-Josse on Brüsseli vaeseim linnaosa, kus iga kolmas elanik on töötu. Probleemide kogunemise tōttu on belgastest keskklass lahkunud Saint-Josse-st. Seda nähtust on märganud ka Tyrni, kelle arvates pōlisbelglaste lahkumine on viimase paari aasta jooksul selgelt kiirenenud.

Elamispiirkonna maine on muutunud järjest olulisemaks.

– Areng tundub minevat selles suunas, et piirkonnad muutuvad järjest homogeensemaks. Belglased, ekspatid ja migrandid, kōik on koondunud oma piirkondadesse ja ei suhtle üksteisega, seda hoolimata väiksest füüsilisest distantsist. Schumani piirkonna koolid,korterid ja teenused on vaestele kättesaamatud. Samas usaldamatust ja diskrimineerimist esineb ka teisel pool.
– Läksin Saint-Jossses asuvasse juuksurisse, kus reklaamiti soodsat juukselōikust. Mulle aga öeldi, et naisi ei teenindata. Pidin minema mujale juuksurisse.

Osades Brüsseli rajoonides on peaaegu pooled seal elavad noored töötud.
Usaldamatusest räägib ka sōjafotograaf ja uurija Teun Voeten. Algupäraselt Hollandist pärit olev Voeten elas Brüsseli teises vaeses rajoonis Molenbeekis tervelt 9 aastat.
– Kolisin paari sōbraga Molenbeeki aastal 2005, kuna meile tundusid atraktiivsed hea hinnaga korterid ja piirkonna multikuktuursus. Lootsin naiivselt, et saame panustada halva mainega piirkonna paremaks muutmisse, räägib Voeten.

–Molenbeeki keskus muutus sissepoole pöördunud piirkonnaks.

Kōik läks aga hoopis teistmoodi. Molenbeek osutus aga hoopis piirkonnaks, kust keskklass ja teenused tasapisi hoopis kadusid. Selle asemele ilmusid aga muude asjade hulgas hoopis terroristid, kes lōpuks tegid rünnakuid nii Pariisis, kui Brüsselis.
– Molenbeeki keskosa muutus sissepoole pöördunud kohaks, kuhu asusid elama ainult samasugust usulist, etnilist ja sotsiaalset tausta omavad inimesed. Ma ei tundnud ennast enam teretulnuna omaenda kodutänaval, ütles fotograaf. Aastal 2014 otsustas ta lōplikult lahkuda, pōhjuseks isoleerunud atmosfäär ja konservatiivse islami levik. Voeteni jutu järgi näiteks naiste riietus muutus vähehaaval järjest katvamaks, tavalised raamatupoed asendusid islami usklikku kirjandust müüvatega ja kohalikud poed lōpetasid alkoholi müügi.
– Üha enam nägin Molenbeekis märke radikalismist. Oma töö tōttu reisin palju Lähis-idas, kus pildistan palju Talibani valitsemise tagajärgi. Ei soovinud hakata nägema samu lugusid oma kodutänaval, nendib Voeten.
Olukorra eskaleerumises süüdistab ta valitsust, kes on probleeme ignoreerunud , kuna need on ebameeldivad. Alles peale terrorirünnakuid oldi sunnitud nentima, et probleemid eksisteerivad.
Vaesus ja sotsiaalsed probleemid, ei ole seletuseks radikaliseerumisele, aga need loovad soodsa kasvupinnase ekstremismile- eriti, kui etnilised ja usulised vähemused koonduvad samadesse väiksemōōdulistesse piirkondadesse.
– Näiteks Molenbeeki elanike arv on viimase kümne aastaga kasvanud 25%. Teenusi, töökohti ja kortereid ei ole aga samas tempos juurde tekkinud., ütleb Brüsseli vaeseid peresid aitav Porte Verte organisatsiooni koordinaator Samuel Haquin.
– Olukorra teeb veel raskemaks ka Euroopat puudutav pagulaskriis ja halb majanduslik olukord.
Sōjafotograaf Voeten ei usu probleemistiku kiiret lahendust. Usun, et olukord läheb veel hullemaks, enne kui hakkab paranema, ütles ta.