“Haridus- ja teadusminister kasutab ministeeriumi vahendeid ja töötajaid oma isiklikes huvides, korduvalt ja teadlikult. Ajakirjandus avaldab selle korruptiivse teo koos tõendusmaterjalidega ministeeriumi auto ja töötaja kasutamise kohta ministri isikliku elu korraldamisel. Ja mis siis juhtub…
Korruptiivselt käitunud minister on arusaamisel, et lõpuks ja kaudselt oma rikkumise tunnistamine teeb selle rikkumise olematuks. See on kõigest oskamatus oma eraelu korraldada!
Prokuratuur võtab mõtlemiseks aja, et kas korruptiivse teo puhul (antud juhul!) menetlust ikka alustada!
Riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni esimees piirdub ainult tõdemusega, et teol on korruptiivne maik! Ei mingit aktiivset asjaolude selgitamise tahet (nagu nt Louis J. Freeh puhul) ega plaani.
Ja lõpuks….justiitsminister “palub” prokuratuuril uurida HOOPIS ajakirjanduse tegevust korruptiivselt käitunud ministri juhtumis!
Aga ministrite (EKRE) sariumbusaldajad on nüüd millegipärast täitsa vait, ei kippu ega kõppu neilt?!”