Mida tähendab olla Euroopa Liidus ehk õpetlik muinasjutt Töökast Toomasest

0
1183

Oli kord Töökas-Toomas.Töökas-Toomas mängis ilusti oma aianurgas ja tal läks päris hästi.Ükskord aga öeldi Töökale-Toomasele, et ta võiks ka liituda ühe aias oleva poiste klubiga, kus kasutatakse ühist raha- eurot.

Toomasele see tundus hea ideena, kuna varem ta oli kasutanud oma pähkleid, mida oli vahetanud teiste lastega vajalike asjade vastu. Toomasele ka vihjati, et see klubi võibolla kaitseb teda Merisiga-Viktori eest- oli üks selline suurem poiss, kes Toomase aianurga naabruses toimetas.

Tehtigi klubi ja kõik tundus alguses ilus.

Töökas-toomas sai eurost kõvasti kasu. Oli nii vahva istuda koos teistega liivakasti äärel ja juttu ajada. Teised lapsed ka justnagu kuulasid Toomast- vahetevahel. Tegelikult aga oli see Roopa- Gűnther, kes tegi klubis kõik tähtsamad otsused.

Siis algasid probleemid. Osad poisid päiksepoolsemas edelaosas raiskasid ära oma rahad- panid pidu.
Kui raha sai otsa, siis palusid nad seda liivakasti koosolekul laenuks. Et kui nemad on ilma rahata, siis kukub kokku kogu euro. Nii see lihtsalt oli. Nemad küll maksavad kindlasti tagasi.

Osad töökamad posid andsidki alguses raha. Alguses mõne euro, hiljem juba sadu eurosid.
Töökas-toomaski pidi raha andma ja abistama- alguses Aus-Kostas-t, siis Laulvat-Paddy-t ja siis teisi. Lõpuks pidi Töökas Toomas andma raha ka Heidik-Pedrole ja seda tervelt 30 eurot. Pedro lubas maksta tagasi 3 eurot- 20 aasta pärast.

Kõige halvem selle asja juures oli, et Tööka-Toomase „aastaeelarve“ on umbes 35 eurot, seega pidi ta laenama need 30 eurot ahnetelt õue SMS laenajatelt. Nood jälle said oma rahad „kingituseks“ Töökalt-Toomaselt, kuna too oli taganud neile Heidik-Pedro laenu. Toomas oli nii lihtsameelne, et ei saanud sellest aru.

Aeg möödus.

Pedro, Kostas ja Paddy olid väga rõõmsad. Lõpuks ei olnud vaja enam teha tööd. Nad olid andekad poisid, kes enda meelest oskasid hästi pidutseda, nõme töötamine neile ei sobinud. Neil olid sõbrad, kes oma rõõmuks märkasid, et Töökas-Toomas ja mõned teised töötavad posidi olid võtnud endale kohustuse regulaarselt „kinkida“ raha laiskadele ainult sellepärast, et nad olid nõus ostma asju eurodega ja mitte pähklitega ja et nad ostsid töökate poiste poolt tehtud asju. Vahetevahel nad hirmutasid töökaid poisse sellega, et nad ei ostagi mitte midagi. Buhaa..

Ükskord nad otsustasid, et nad ei hakka enam mitte kunagi ise töötama. Milleks? Nagunii need töökamad poisid peavad neid andekamaid poisse üleval. Osad aia poisid lõpetasidki täielikult töötamise. Elu oli suur siesta! Töökas-Toomas aga pidi vihtuma endisest palju rohkem tööd.

Aeg möödus veelgi.

Töökas-Toomas oli nüüdseks kõrvuni võlgades ja õnnetu.

Lõpuks aia laisad poisid nõudsid, et ebameeldivad rahaprobleemi lahendatakse sel viisil, et pannakse kõik rahad kokku ja planeeritakse ühiselt rahade kasutust.  Peale seda nõudsid laisad poisid, et Töökas-Toomas enam ise midagi ei otsustaks ja rahaasjad otsustatakse liivakastis ühiselt.

Toomas pidigi sellega leppima

Toomase protestid vaigistati ja otsustati, et need isepäised poisid vajavad senisest rohkem distsipliini ja et Toomas ei tohiks enam mögiseda asjadest eesti keeles, vaid hoopis mingis „liivakasti tsentris“ elavate- tsiviliseeritud poiste keeles.

Seejärel märkasid teised poisid, et Töökas-Toomas käitub kõige paremini siis, kui mõni muu, temast suurem poiss, teeb tema eest kõik otsused.

Kõik imestasid, et Töökas-Toomas oli üldse siiamaani olnud iseseisev. Nüüd see viga parandatakse.

Enam Töökas-Toomas ei mögise eesti keeles. 

Ta isegi ei oska enam eesti keelt vaid teeb hoopis usinast tööd Kostase, Pedro ja teiste poiste plaanide järgi.
Tal ei ole omi riideid, ning üldse, talle ei kuulu enam mitte midagi, kuna ta pidi kõik oma asjad müüma suurtele poistele.

Toomas ei tea isegi enam, et ta on Toomas.
Nii pikk see lugu oligi.

Lugu on tõlgitud Soome Keelest ja selle autor on Arto Luukkanen