Roosa Udu: Mis juhtub, kui ligimesearmastus istub ühte paati kuritegevusega?

0
549

Paavst Franciscus armastab oma pöördumistes rõhutada, et sisserändajad toovad endaga alati rikkust. LOE SIIT

„Täname Jumalat mitmerahvuselise ja multikultuurse ühiskonna eest,” räägib ta, „kultuuride, inimeste ja rahvuste segunemine on rikkus”.

Isegi kui see nii oleks (milles ma julgen kahelda), on see vaid asja üks külg. Hoopis tähelepanuta jäetakse, mida võõrad toomise kõrval meilt võtavad. Ma ei hakka rääkima materiaalsetest kuludest, mis nende ülalpidamisele läheb, üldjuhul on raha taastuv ressurss. Aga mida rohkem „parema elu otsijaid“ (nagu paavst neid nimetas), mida enam võõra kultuuri ja võõra religiooni esindajaid, mida suuremate pretensioonidega nad tulevad ja mida allaheitlikumaks osutume meie, seda enam loovutame oma identiteeti, seda rohkem segamini lüüakse meie harjumuspärane elukorraldus.

Juba niigi valitseb inimeste peades suur segadus, kui neile püütakse sisendada asju, mida terve mõistus tõrgub omaks võtmast. Kui aga meie niigi kergesti haavatavat rahvuskeha hakatakse täiendama migratsioonisüstidega, võivad tagajärjed osutuda hukatuslikuks.

Migrantidega pole asi sugugi nii lihtne nagu meile räägitakse. Nad tulevad Euroopasse suurte lootustega, otsekui muinasjutumaale, kus heaolu nende arvates puu otsas kasvab ja lausa iseenesest sülle kukub. Aga kibe tõde on see, et nad ei saa siin õnnelikuks.

Oma identiteedist loobumine ja võõra omaksvõtt ei käi nii lihtsalt nagu särgi vahetamine. Kodupinnast on juured lahti kistud, aga uues kohas juurdumine käib vaevaliselt – veidrad kohalikud kombed jäävad võõraks, aga seniste harjunud kommete peale vaatavad jälle kohalikud inimesed viltu.

Ja kui migrantide esimene põlvkond vähemasti püüabki uue keskkonnaga kohaneda, siis kurikuulus teine generatsioon vihkab oma asukohamaad juba varjamatult, leides väljundi arvukates vägivallaaktides. Nad leiavad, et neile tehakse ülekohut, et neid ei osata vääriliselt hinnata, et nendel puuduvad tulevikuväljavaated, Suur hulk õnnetuid ja rahulolematuid inimesi – kas see ikka oli heategu, kui neile sellist võimalust pakkusime? Tulemus on ju ette näha, sama muster kordub erinevates riikides üha uuesti ja uuesti.

Ja teine külg – kuhu me ise välja jõuame, kui asume omalt poolt pagulaskriisi leevendama? On meil voli hakata nii kardinaalselt muutma oma demograafilist olukorda, seada meie kristlikku kultuuri vastakuti hoopis teistsugusega, paigast nihutada ühiskonna niigi habrast tasakaalu?

Mis veelgi hullem – milles me ikkagi osaleme? Kuritegelikes skeemides kaasalöömine, olgu pealegi heade kavatsustega, jätab paratamatult mainele pleki. Ülepeakaela ja pimesi siin tegutseda ei tasu, tagajärjed võivad olla kurvad.

Tegelikult sunnitakse meid osalema protsessis, kus ühes otsas on hiigelkasumeid teenivate inimkaubitsejate võrgustik, teises otsas aga abitud Euroopa riigid, kes ei oska paremat kui oma tegevusega sellele kuritegevusele kaasa aidata. Kui toru ühte otsa valada vett, aga teise otsa ei panda punni ette, siis võivad sealt läbi voolata tohutud kogused. Kui toru ühes otsas on kurjategijad, kes iga liitri pealt teenivad kopsaka summa, aga teises otsas laiutatakse vaid abitult käsi, siis ei peatu see protsess kunagi.

Mittemidagitegemine kvalifitseerub parimal juhul kuritegevusele kaasaaitamiseks, kuigi mõne punast karva valitsuse puhul ripub õhus kahtlustus lausa teadlikus koostöös.

Üks kuriteoliik toob endaga kaasa teised, teda toetavad ja teenindavad liigid. Käivitunud on “ehtsate valedokumentide” müük, kus tükist võetakse 1000-1500 USA dollarit. Luureteenistuste andmetel on äärmusrühmituse ISIS kätte sattunud kümneid tuhandeid Süüria, Liibüa ja Iraagi passide blankette. Seetõttu on ka julgeolekuametnikud väga mures, et äärmuslastel õnnestub end valedokumentide abil põgenike hulka peita ja sellisel viisil Euroopasse imbuda. Kuulda on ka kinnipeetud relvalaadungitest. Oma abituses on Euroopa sattunud kuritegevuse epitsentrisse.

Euroopa liidritel tasuks meeles pidada, et kui hea ja kuri kokku segada, saame mitte headuse, vaid kurjuse. Kui te apelleerite oma heale tahtele ja ligimesearmastusele, siis ärge tegutsege koos kurjategijatega, see muudab teid nende sarnasteks. On ju vana tõde, et põrgutee on sillutatud heade kavatsustega. Aga just sinna te meid oma poliitkorrektsete loosungite saatel praegu tiritegi.

Kui ka meie oleme nüüd sunnitud kaasa lööma neis protsessides, kus võtmerolli mängib organiseeritud kuritegevus – kas see on ikka see ligimesearmastus ja see andmise õndsus, millest Jeesus rääkis?

Aga vahest just ongi tema õpetussõnad meie jaoks need kaalud, millega eristada ehtsat võltsist? Pole ju mingi saladus, et valerahategijad püüdlevad välise sarnasuse poole, et lihtsameelseid ja pealiskaudseid inimesi petta. Määravaks saab siiski sisu – ja kui oskame seda välise fassaadi tagant ära tunda, ei lase me end ka nii lihtsalt eksiradadele meelitada.

Nendest asjadest võiks rääkida veel ja veel, aga aitab vast selleks korraks. Seda enam, et jõulupühadki on vahepeal jõudnud mööduda, ees ootab aastavahetus. See aeg on teatavasti palju lustakam, nii et homme võtan endale vabaduse kirjutada sellistestki asjadest, millest tavaolukorras vaikiksin. Püüan mitte liialt ülemeelikuks minna, aga kindlalt lubada ei julge.

Hoidke aga julgesti kätt aja pulsil, head lugejad, minu aastalõpu lood peaksid teile pakkuma mõndagi ootamatut!

Autor: Roosa Udu

Seotud lugu: Paavst Franciscus koolilastele: „Sisserändajad toovad alati rikkust”