Vsevolod Jürgenson: Tarkusepäev on targa rahva pidu

0
237

1. septembril tähistame tarkusepäeva. Taas kõlavad üle maa koolikellad ja algab järgmise aasta kevadeni kestev pingeline õpiaeg.

Eestis on head koolid ja eeskujulik haridus, mida tõestavad ka erinevad rahvusvahelised uuringud nagu näiteks PISA test. Me püsime maailma haritumate riikide esirinnas ja see kohustab. Meie koolid peavad jätkama sama teadmistepõhiste ja motiveerivatena nagu täna. Hea hariduse nimel tasub pingutada.

Tarkust pole kunagi üleliia.

Tarkusepäev paneb südame ärevalt põksuma nii esimese klassi juntsudel, kui ka abituuriuminoortel. Kool on uks ellu, siit algab tee iseseisvumisele, unistuste täitumisele, oma õnne leidmisele.

Tänapäeva koolinoored on palju ratsionaalsemad ja praktilisemad kui eelpõlved. Nad teavad, et argipäev on sageli karm võitlus oma koha eest ja just siis tuleb mängu haridus, mida koolis omandatakse ning selgub, kas seda on seatud sihtideni jõudmiseks piisavalt. Õppimine on muutunud popiks, sest sellest sõltub võimalus täiel rinnal elada. Sellepärast pole tarkust kunagi liiga palju ja üha enam võetakse omaks elukestva õppe põhimõte. Nii tuletab tarkusepäev meile kõigile meelde, et õppima peab kogu elu. Muidugi ei vähenda see kuidagi põhikooli ja gümnaasiumi olulisust vundamendi rajamisel, millel kogu haridus püsib.

Raamatufaktid või elamise tarkus.

Kool pole enam ammu see paik, kus näpuga raamatust järge ajades nimesid ja numbreid pähe tuubitakse. Tänapäeva kool annab oskuse info-ookeanil orienteeruda, et liigses meediamüras uppumata lõpuks randa jõuda. Aga lihtsad tõed, alates tähestikust ja numbritest, tuleb siiski nagu muistegi selgeks saada, sest algteadmisi ei asenda ka kõige nupukam netilehekülg.

Üha olulisemaks peetakse õpetamisel elamise tarkust, oskust näha maailma erinevaid aspekte, võtta avatult vastu mitmekesiseid seisukohti, et vormida neist oma. On suurepärane, et meie kolides ei loeta elamise kunstiks oskust teisi jalge alla tallates oma mina kehtestada, vaid suutlikkust arvestada kaaslastega ning austada nendes inimlikku alget, mis vormib isiksuse.

Rohkem kui eales varem on kool pühendunud eluks vajalike oskuste ning hoiakute edasiandmisele ning see paneb kõigile pedagoogidele lisavastutuse, mida pole lihtne kanda.

Õpetamise kunst eeldab tahet õppida.

Õppeprotsessis ei olene kõik vaid õpetaja oskusest oma aine vastu huvi äratada. Õpilases peab leiduma piisavalt uudishimu, et küsida, julgust tunnistada oma teadmiste piiratust ning innustuda võimalusest neid juurde saada. Sageli on lapsed ja noored mõnest faktist või sündmusest õpetajast enam teadlikud, ent ainult õpetaja juhendamisel suudetakse viia teadmised süsteemi ja luua tervikpilt.

Ajaga sammu pidamiseks peab kool pidevalt uuenema, ent samas säilitama ka järjepidevuse ning ajalooliselt väljakujunenud vormi. See on klassi ja õpetaja koostöö, õpilaste omavaheliste suhete ja kooli vaimsuse ning missiooni sümfoonia, mis tarkusepäeval taas kõlama hakkab. Ilma selle aastast-aastasse korduva, pea loodusnähtuse tähenduse omandanud sündmuseta poleks ei riiki ega rahvast – niivõrd oluline on kool ja selle osa meie elus.

Kuhu meie kool teel on?

Kindlasti on nii õpetajad, lapsevanemad kui ka õpilased, rääkimata hariduspoliitikutest, selle küsimuse endale korduvalt esitanud. Diskussioon sellel üliolulisel teemal ei lõppe kunagi. Kuivõrd ägedalt kooli puudutavatele otsustele reageeritakse, näitas kohustuslike põhikooli eksamite kaotamine, milles ühed nägid võimalust keskenduda õppetöös ainsa katse asemel pikemale protsessile, teised aga ohtu tervele haridussüsteemile. Ministeeriumiametnikele oli see võimalus õppida, et oluliste otsuste langetamisel pole kunagi liiga palju arutelusid ning laiapõhjaline ja avatud valitsemine tähendabki pidevat selgitamist, läbirääkimisi, ühisosa otsimist. Kuidagi rabe mulje jäi seekordsest otsekui kiirustades tehtud otsusest.

Niikaua, kui mäletan, on õhus olnud ka mõte viia kõik koolid üle eesti keelele. Ka siin oleks vaja hoolikalt mõelda, kuidas tagada see, et vene emakeelega lapsed ei jääks reaalainete õppimisel jänni ning eesti kooliõpilaste õppeedukus ei peaks kannatama, kuna klassidesse lisandub hulgaliselt neid noori, kes kehvema keeleoskuse tõttu vajavad õpetaja suuremat tähelepanu ja järeleaitamist. Ja ei maksa siia segada rahvusküsimust ega muul viisil kirgi kütta! Lihtsalt mõtleme koos, kuidas oleks koolile parem – sellele koolile, mille üle me siin Eestimaal õigusega uhked oleme.

Head tarkusepäeva meile, Euroopa ühele targemale ja haritumale rahvale, kelle pärast häbenemine või muretsemine on lihtlabane poliitiline trikk, mis maailma parimate koolisüsteemidega riikide hulka kuuluva Eesti kodanikke pigem muigama paneb! Õnne koolipinki istujatele ja pedagoogidele, elukestva õppe hindajatele ning kõigile, keda 1. september lähemalt või kaugemalt puudutab! Olgem targad!

Vsevolod Jürgenson,
Mustamäe Linnaosakogu liige