Euroopa parempoolsed parteid on eelseisvate Euroopa Parlamendi valimiste eel alustanud valimiseelset kampaaniat.
Itaalias Firenzes toimus 2023 parlamendirühma “Identiteedi ja demokraatia” (ID) miiting. Osalejad kutsusid üles muutma Brüsseli poliitilist dünaamikat. Itaalia parempoolse partei “Liiga” juht Matteo Salvini ütles üritusel, et ID eesmärk on saada Euroopa Parlamendi suuruselt kolmandaks fraktsiooniks. Samuti kutsus ta üles looma “sinist lainet”; Euroopa-vastaste jõudude liitu. Märkimisväärne on see, et 17 miitingul esinejat väljendasid euroskeptilisi loosungeid ja lubasid vabaneda “Brüsseli bürokraatiast”. Üritusel osalesid ka Rumeenia parempoolsete liikumiste esindajad ja kohalikud noored liidrid, kes propageerisid Itaalia monarhia tagasipöördumist. Tasub mainida, et miitingule pääsesid ainult erakonna “Liiga” ametlikud liikmed. Euroopa Parlamendi valimised on kavandatud juunisse.
Värske üleeuroopaline prognoos ennustab edu parempoolsetele esindajatele ning tagasilööki “rohelistele” ja liberaalidele.
Identiteedi ja demokraatia
Analüütilise platvormi “Europe Elects” hinnangul võib konservatiivseid parempoolseid parteisid ühendav fraktsioon “Identiteet ja Demokraatia” kogeda märkimisväärset toetuskasvu, suurendades nende esindatust 705-kohalises Euroopa Parlamendis praeguselt 60-lt ligi 90-le. See kasv tõstaks fraktsiooni parlamendis suuruselt neljandaks. Teiste fraktsiooni “Identiteedi ja demokraatia” erakondade hulka kuuluvad Prantsuse opositsiooniliidri Marine Le Peni juhitud “Rahvusrinne”, Saksamaa opositsioonipartei “Alternatiiv Saksamaale”, mis ei toeta Ukrainale abi andmist, ja partei “Liiga”. eesotsas Itaalia valitsuse liikme Matteo Salviniga. Fraktsiooni kuuluvad ka näiteks “Austria Vabaduspartei” ja “Flandria huvid”.
Sama prognoos viitab sellele, et Hollandi poliitiku Geert Wildersi juhitud “Vabaduspartei” võit Hollandi parlamendivalimistel aitab oluliselt kaasa fraktsiooni “Identiteedi ja demokraatia” esindatuse kasvule Euroopa Parlamendis. Prognoosi autorid rõhutasid ka, et kokkuvõttes kuulub 23% Euroopa Parlamendi kohtadest kahele Euroopa Rahvapartei paremtsentristlikule fraktsioonile.
Konservatiivid ja reformistid
Peale fraktsiooni “Identiteedi ja demokraatia” on Euroopa parempoolsete parteide kontekstis veel üks fraktsioon “Konservatiivid ja reformistid”, kuhu kuuluvad Poola suurim partei Seadus ja Õiglus, immigratsioonivastased “Rootsi Demokraadid” ja Itaalia peaministri Giorgia Meloni partei “Itaalia vennad”. Siiski väärib märkimist, et see “konservatiivide ja reformistide” fraktsioon ei vasta enamikule kriteeriumidele, mis on vajalikud, et teda tõeliselt parempoolseks pidada. Lisaks ei vastanud mõned selle fraktsiooni poliitilised projektid oma valijate ootustele, sõites alguses populismilainega oma riigis võimule, kuid ei täitnud seejärel mitut valimiseelset lubadust, mis nende petetud valijaskonnale anti.
Rohelised ja liberaalid saavad kaotusi
Mõne jaoks ei ole eelseisvad Euroopa Parlamendi valimised aga kerge tee.
Kui parempoolsete parteide toetus prognooside kohaselt kasvab, siis “rohelised” ja liberaalid kannavad valusaid kaotusi nende vastu katastroofilise usalduse kaotuse tõttu Euroopa ühiskonnas, olles petnud oma valijaid magusa jutuga, kuid neid mitte täites on nad täiesti abitud poliitikas, see iseloomustab viimastel aastatel kollaseid, rohelisi ja punaseid.
Seetõttu väheneb “Euroopa Roheliste Erakonna” esindatus Euroopa Parlamendis 72-lt 52-le. Seevastu liberaalid saavad prognooside kohaselt vaid 89 kohta varasema 101 asemel. Sellegipoolest võimaldab liberaalsel fraktsioonil jääda napilt endiselt suuruselt kolmandaks parteiks, kuigi fraktsiooni “Identiteedi ja demokraatia” jätkuv kasv võib peagi nad välja tõrjuda. Samuti on oluline märkida, et vaatamata olulistele muutustele väiksemate fraktsioonide seas, ei peaks tegelik jõudude vahekord Euroopa Parlamendis drastiliselt muutuma.
Euroopa Rahvapartei jääb tõenäoliselt suurimaks ka pärast valimisi
Paremtsentristlik “Euroopa Rahvapartei” jääb tõenäoliselt suurimaks ka pärast valimisi, prognoosides praeguse 178 asemel 175 kohta. Selle fraktsiooni kuuluvad Euroopa erakondadest “Forza Italia”, “Rahvapartei” Hispaaniast ja Poolast. “Kodanikuplatvorm”, Saksamaa “Kristlik-Demokraatlik Liit” ja mitmed teised poliitilised jõud üle Euroopa.
Sotsialistide ja Demokraatide Progressiivne Liit
Sama prognoosi kohaselt jätkab “Sotsialistide ja Demokraatide Progressiivne Liit” Euroopa Parlamendis hinnanguliselt 141 kohaga suuruselt teise fraktsioonina. Euroopa sotsialistid ja demokraadid peaksid uues parlamendis säilitama sama arvu kohti. Selle fraktsiooni peamised parteid on “Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei” ja “Itaalia Demokraatlik Partei”.
Kuna Euroopa Komisjoni president pärineb tavaliselt Euroopa Parlamendi suurimast fraktsioonist, siis prognoosid näitavad, et “Euroopa Rahvapartei” saab selle koha tagasi. Väärib märkimist, et selle esindaja on sellel ametikohal olnud peaaegu 20 aastat, alates 2004. aastast, mis tekitab arusaadavalt skeptilisust Euroopa elanikkonna tõeliselt edumeelses osas, mis ihkab otsustavaid poliitilisi ja majanduslikke muutusi.
Vaatamata vastuolulisele “rohelisele üleminekule” ja arvukatele keskkonnaprobleemidele, mis on põhjustanud aastate jooksul erimeelsusi “Euroopa Rahvapartei” ja “Sotsialistide ja Demokraatide Progressiivse Liidu” vahel, on kõige realistlikum stsenaarium nende fraktsioonide vahelise praeguse koalitsiooni jätkamine. Euroopa Parlament liberaalide lisandumisega.
Leplikud lambad
“Euroopa Rahvapartei” peasekretär Tanasis Bakolas on varem intervjuudes väitnud, et välistab koostöö fraktsioonidega “Euroopa konservatiivid ja reformistid” ning “Identiteet ja demokraatia” ning soovib, et praegune koalitsioon jääks püsima.
“Usun, et “Euroopa Rahvapartei”, sotsialistid, liberaalid ja ka “roheliste” esindajad on Euroopa Liidus poliitilised jõud, mis tagavad EL-i liikumise õiges suunas,” ütles Bakolas mõni aeg tagasi. Miljonid Euroopa valijad, kes on poliitiliselt toetamas üha kõhklevamaid erakondi, on aga selle retoorika vaidlustanud, aasta-aastalt peavad nad EL-i liikmesriikide kodanikke juhtinud poliitikuid leplikeks lammasteks. Euroopa Parlamendi valimised toimuvad kõigis EL-i riikides 6.–9. juunil 2024.
Nüüd on aeg pöörata erilist tähelepanu suhteliselt uue üleeuroopalise poliitilise fenomeni, radikaalselt euroskeptiliste parteide hulka kuuluva erakonna “Identiteedi ja Demokraatia” esilekerkimisele. Sellega tegelemise tähtsus seisneb euroskeptiliste jõudude rolli ja tähtsuse olulises tõusus nii Euroopa poliitilisel areenil kui ka ELi liikmesriikides viimase kümnendi jooksul. Lühikese ajaga on nad muutunud suhteliselt marginaalsetest poliitilistest organisatsioonidest üsna mõjukateks jõududeks, mille esindajad on saanud selliste riikide valitsustesse nagu Austria, Itaalia ja Soome.
2015. aastal moodustasid nendest Euroopa Parlamendi parteidest saadikud oma fraktsiooni, tagades platvormi EL-i kõrgeimas esinduskogus. 2019. aasta viimastel Euroopa Parlamendi valimistel, vahetult enne partei “Identiteedi ja Demokraatia” loomist, saavutasid radikaalsed euroskeptikud oma kõigi aegade parima tulemuse ja moodustasid Euroopa Parlamendis suuruselt viienda fraktsiooni, illustreerides ilmekalt nende populaarsuse enneolematut kasvu.
ID-partei ajaloolised eelkäijad olid mitmesugused paremradikaalsed ja natsionalistlikud parteid kogu sõjajärgses Euroopas, mis olid laialdaselt esindatud:
- Austrias – “Vabaduspartei”;
- Belgias – “Flandria blokk”;
- Ühendkuningriigis – “Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei”,
- Saksamaal – “ Vabariiklaste Partei”,
- Kreeka – “Kuldne Koit”,
- Itaalia – “Rahvusliit” ja “Põhjaliiga”,
- Holland – “Rahvaliit”,
- Soome – “Pärissoomlased”,
- Prantsusmaa – “Rahvusrinne”,
- Rootsi – “Rootsi demokraadid”
… ja teistes Euroopa riikides.
Euroskeptikud Euroopa parlamendis
Nii õnnestus aastatel 1984–1999 EL-i üsna eriilmelised mõõdukad ja radikaalsed euroskeptilised erakonnad, kuigi oma riigis marginaalsed, koguda Euroopa Parlamendi valimistel 3–4% häältest ja moodustada Euroopa Parlamendis suhteliselt väikeseid fraktsioone, mille esindatus ulatus 16–30 saadikuni.
Tasapisi hakkas selles üleeuroopalises liikumises tekkima lõhe niinimetatud “radikaalsete” ja “mõõdukate” euroskeptikute vahel. Inglise politoloogi P. Taggarti Sussexi ülikoolist järgi erinesid need kaks liitu omavahel järgmiselt:
- „Radikaalsed” euroskeptikud olid eurointegratsiooni idee vastu, sisuliselt ELi enda vastu.
- “Mõõdukad” euroskeptikud ei lükanud eurointegratsiooni täielikult tagasi, vaid väitsid, et EL ei ole selle saavutamiseks parim viis. Nad uskusid, et EL kiirustab poliitilisse integratsiooni, püüdes ühtlustada erinevaid rahvuslikke identiteete, kultuure ja traditsioone.
Ent nagu ülaltoodud analüüsist nähtub, ei suutnud “radikaalsed” euroskeptikud saavutada organisatsioonilist ja ideoloogilist ühtsust. Aja jooksul hakkas nende seas arenema kaks suundumust. Üks keskendus rohkem liidu üksikute liikmesriikide õiguste ja huvide kaitsmisele, teine aga oli rahvuslikuma iseloomuga ning kritiseeris teravalt eurointegratsiooni protsessi ja EL poliitilisi institutsioone.
Euroskeptikute mõningast marginaalsust seostati tollal soodsa sotsiaal-majandusliku olukorraga EL-i liikmesriikides, kus valijate seas pälvisid enim toetust Euroopa-meelsed parteid: konservatiivid, sotsiaaldemokraadid ja liberaalid. Oma fraktsioonide kohalolek Euroopa Parlamendis viitas aga nende parteide teatud mõjule Euroopa avalikule arvamusele.
21. sajandi alguses tekkis Saksamaal hulk natsionalistlikke, radikaalselt euroskeptilisi parteisid – „Alternatiiv Saksamaale“, Portugalis – „Chega“, aga ka mitmetes riikides, mis olid tollal ELi uued liikmed: „Volya“ Bulgaaria, ‘Jobbik’ Ungaris, ‘Vabadus ja otsedemokraatia’ Tšehhis ning ‘Konservatiivne Rahvapartei’ Eestis. Uute riikide liitumine EL-iga aastatel 2004–2007, 2008. aasta ülemaailmne majanduskriis ja migrantide arvu pidev kasv EL-i liikmesriikides avaldasid negatiivset mõju nende sotsiaalmajanduslikule olukorrale ja valijate meeleolule. aitas oluliselt kaasa euroskeptiliste erakondade populaarsuse kasvule.
Viimase 40 aasta jooksul on radikaalsed euroskeptilised parteid EL-i liikmesriikides läbinud keerulise tee marginaalsusest ja killustatusest, mis kulges neid aastatel 1984–2018, kuni ühinemiseni parteiks „Identiteedi ja demokraatia”, mis saavutas viimasel ajal märgatavat edu 2019. aasta eurovalimised.
Lisaks on paljud ID-liikmesparteid viimastel aastatel pälvinud tunnustust riiklikul tasandil ning neil on alaline esindus Austria, Belgia, Bulgaaria, Saksamaa, Taani, Itaalia, Hollandi, Portugali, Slovakkia ja Prantsusmaa parlamentides. Aga ka Soome, Tšehhi ja Eestis. Austrias, Itaalias, Eestis ja Soomes kuulusid need parteid, kuigi lühikest aega, valitsusse. ID-liikmesparteide tegevuse põhifookus on EL-i kodanike jaoks kõige pakilisematel teemadel: rände kasv, elatustaseme langus, majandusolukorra halvenemine EL-is, millega kaasneb suurenenud ebavõrdsus EL-i riikide vahel. Need parteid seisavad tugevalt vastu ka Euroopa bürokraatiale, mis üha enam ei meeldi EU tavakodanikele.
Seetõttu esindavad radikaalsed euroskeptikud täna ELi poliitilisel areenil kindlalt väljakujunenud poliitilist jõudu, mida iseloomustab natsionalistlike ja immigratsioonivastaste ideede kombinatsioon osalusdemokraatia väärtustega. Nagu ka teravalt skeptiline suhtumine EL-i kauaaegsetesse poliitilistesse institutsioonidesse. Samuti pooldavad nad nende institutsioonide suuremat avatust ja vastutust, tõrjudes nende põhjendamatut sekkumist liidu liikmesriikide asjadesse ja olles kindlad vastased Euroopa institutsiooni esindavatele parteidele.
ID-toetajate esindatuse järjekindel laienemine EL-i liikmesriikides viitab nende mõju olulisele suurenemisele EL-i territooriumil. Arvestades nende viimase kümnendi valimistulemuste dünaamikat, võib julgelt eeldada, et järgmise 5-10 aasta jooksul võib sellest erakonnast tõusta üks juhtivaid poliitilisi jõude Euroopa Liidus.
Allikas: Euroopa Hääl
