Selle asemel, et Aafrikasse raha investeerida, peaks Meloni keskenduma itaallaste koolidele ja haiglatele, väidab Ungari kolumnist Daniel Deme.
Giorgia Meloni tuli hiljuti välja radikaalse lahendusega, mis tema hinnangul leevendab tema riigile avaldatavat migratsiooni survet. Itaalia peaminister on pakkunud välja 5,5 miljardi euro suuruse investeerimispaketi Aafrika riikide abistamiseks, mis tema sõnul tõstaks nende majandust nii palju, et inimesed leiaksid kohapeal tööd ja lõpetaksid väljarände. Teame, et usu jõud liigutab kive, kuid naiivsus kukutab need meile pähe.
Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen on kiitnud nn “Mattei plaani”, mis poliitikaga veidigi kursis olevale võib juba olla tõestuseks, et see ei paku rändesurvele mingit lahendust. Tänavu möödub 10 aastat sellest, kui Itaalia rannavalve tegeles migrantide “päästmisega” Vahemerel, käivitades majandusmigrantide Euroopasse pääsemise.
Sorose plaani kümnendi jooksul pole EL-i organisatsioonidel olnud ühtki tõhusat lahendust immigratsiooni ohjeldamiseks ning on suudetud ühineda vaid sellega, et sellele vastu seisvaid liikmesriike karistada ja välja saata. Nii et kui von der Leyen annab oma õnnistuse rändealgatusele, võime olla kindlad, et sellest tuleb inimkaubitsejatele ainult kasu.
Aafrika probleem ei ole investeeringute puudumine.
Ärimehed ja ettevõtted rivistuvad, et pääseda ligi riigi loodusvaradele. Aafrikal on potentsiaalsed sissetulekuallikad, millest me Kesk-Euroopas võime vaid unistada. Kuni aga need ühiskonnad kannatavad kroonilise korruptsiooni käes ja toodavad lõputuid kodusõdade ahelaid, mis põhinevad usu- ja hõimukonfliktidel, on pettekujutelm, et mõne miljardi euroga võiks nende probleemid lahendada. Vaesus ja rahvastiku plahvatuslik kasv ei ole põhjus, vaid patogeen lõpututele probleemidele, mis muudavadki Aafrika suureks rändejõuks.
Kuidas Meloni 5,5 miljardit eurot ei takista ühegi migrandilaeva väljumist, on näha sellest, et Euroopa Liidul on juba 2021. aastal loodud nn “Global Gateway Africa” majanduse stimuleerimise pakett, mille eelarve on 150 miljardit eurot. See on 27 korda suurem kui Meloni rahasüsti kogus, kuid vaevalt tuleb kedagi eriti keeruliste empiiriliste meetoditega veenda, et see hiigelsumma pole migrantide laevu peatanud. Itaalia peaministri optimistlik loosung on, et “smugeldajad investeerivad inimeste meeleheitesse, meie investeerime võimalustesse”.
Ausalt öeldes, kui saaksime osta osalusi inimkaubitsejate investeeringutes või Meloni reklaamitud “võimalustes”, paneksime oma raha esimesse, et investeeringult tasuda. Itaalia liidri sõnad võivad kõlada ju hästi, ning ta pajatab täpselt selliseid loosungeid, mida Euroopal praegu vaja on.
Keegi ei tohiks arvata, et Aafrikas, kus “viimaste aastakümnete majandusbuumi tõttu on äärmisest vaesusest tõusnud sajad miljonid inimesed, on praegu vastuseisus investeeringutele”. Ka Ungari valitsus on aastaid öelnud, et abi peaks minema sinna, kus on probleeme, kuid loomulikult ei tohiks seda tõlgendada nii, et ärisuhted või abi muudavad tõhusa piirikontrolli tarbetuks. EL ja paljud selle liikmesriigid on aastaid kasutanud oma Aafrika abiprogramme korralike piirikontrollimeetmete asemel viigipuulehena. Nad valavad miljardeid maksumaksja raha ebatõhusatesse võltsprojektidesse ja korrumpeerunud diktaatorite taskusse, kuigi tegelikult mängivad nad Euroopa ühiskondade kulul ohtlikku rahvastikupüramiidimängu.
Finantsinvesteeringud arengumaadesse ja range piirikontroll saavad toimida ainult koos. Igaüks, kes soovib tugineda ainult ühele meetodile, lootes, et see peatab immigratsiooni, on äärmiselt naiivne. Meloni 5,5 miljardi euro suurune plaan on läbikukkumisele määratud juba enne, kui kasvõi üks eurosent on Aafrikas maandunud, kuid kui palju koole ja haiglaid saaks selle summaga Itaalia kodanikele ehitada? Raha saaks ju kanda ka otse salakaubavedajate kontole ja see ei mõjutaks saabuvate paatide arvu. Pole üllatav, et ka von der Leyen on algatusega rahul, sest jahmatavalt kallid kunstlikud näitlikud meetmed, mis on asendanud piirikontrolli, on muutunud peaaegu sünonüümiks Brüsseli arusaamale “euroopalistest väärtustest”.
Kuigi soovime kõike head neile, kes soovivad Aafrikaga äri ajada, teeme ühe asja selgeks: meie moraalne kohus ei ole lahendada nende riikide lõputuid kriise.
Kuigi lääne kolonialistid on Aafrikas viimastel sajanditel vohanud, ei vastuta me enamike nende praeguste probleemide eest. Seega on meil õigus illegaalsed immigrandid tagasi tõrjuda ja isegi jõuga tagasi saata.
Aafriklastel pole mingit moraalset õigust tungida maale, mille eest meie esivanemad võitlesid ja mille ehitasid. See on meie riik ja keegi ei tohiks tulla siia, et heastada sajandeid tagasi kannatada saanud tegelikke või arvatavat ülekohut.
Allikas: Remix
